Elas kord Elli, kaheksaaastane esimese klassi koolitüdruk, kelle peas liikusid mõtted nagu värvilised tuulelohed. Mõni neist lendas kõrgele ja kaugele, mõni keerutas rõõmsalt ümber teiste ning vahel tahtsid kõik korraga tähelepanu. Elli armastas sõpradega olla ja uusi asju välja mõelda. Kui tal tekkis idee, võis ta sellest nii vaimustuda, et unustas isegi, kuhu oma pliiatsi pani. Aga ta oskas märgata asju, millest teised vahel mööda vaatasid, ja teha tavalistest asjadest midagi põnevat.
Ühel esmaspäeval kuulutas õpetaja Ruudi välja klassiprojekti. „Meisterdame väikese patareilaterna ja otsime hämaras kooliõuelt loodusmärke,” ütles ta. „Lehtede kujusid, käbisid, linnusulgi ja muid aardeid, mis jäävad päeval kahe silma vahele.”
Elli silmad läksid särama. „Me võiksime teha laterna, mille küljes on ka aardekaart! Ja värvilised filtrid! Ja võib-olla tasku, kuhu leiud panna!”
„Need on vahvad mõtted,” ütles Ruudi. „Valime kõigepealt ühe asja, mis aitab meil õues turvaliselt ringi vaadata.” Ta kirjutas tahvlile: patarei, väike lambipirn, käepide. „Ja retkel lepime kokku peatusmärgid. Nii saame kõik koos püsida.”
Elli meisterdas laternat koos oma sõprade Sassi ja Nooraga. Ta lõikas papist külgedele aknad, kleepis need poolläbipaistva värvilise paberiga üle ja kinnitas käepideme. Kui lambike süttis, valgustas latern maas pehme kuldse ringi.
„See näeb välja nagu väike päikesetükk,” ütles Noora.
Elli naeratas. „Väike päikesetükk, mis töötab patareiga!”
Enne õue minekut andis Ruudi igale lapsele lihtsa pildikaardi: latern, peatus, sõbrad, aare, tagasi. Õuevärava lähedal oli oranž koonus, suure vahtra juures sinine lint ja pingil helkurist täht. Need olid nende peatusmärgid. „Kui jõuame märgini, peatume korraks, vaatame, et kõik on koos, ja siis juhib järgmise teelõigu üks laps,” selgitas Ruudi. „Esimesena juhib Elli.”
„Kas sa oled valmis?” küsis Ruudi.
„Jah, ma olen valmis!” ütles Elli ja asus teele.
Ta nägi oranži koonuse kõrval samblat, mis näis laternavalguses pehme nagu roheline vaip. Siis märkas ta maas kolme väikest kaselehte, igaühel eri kujuline serv. „Vaadake, see on nagu pisike kroon!” hüüdis ta ning kummardus lähemalt uurima.
Leht viis ta pilgu käbini. Käbi kõrval oli sile kivi ja kivi taga õrn linnusulg. Elli hakkas juba järgmise puu poole astuma, sest seal paistis midagi heledat. Ta tahtis sõpradele kohe näidata, mida oli avastanud.
Siis kuulis ta Ruudi rahulikku häält: „Elli, peatusmärk.”
Elli jäi seisma. Ta oli jõudnud sinise lindini, aga Sass ja Noora olid temast natuke maas. Elli vaatas laterna valgust, siis sõpru. „Ma läksin liiga kiiresti ette,” ütles ta. „Ma nägin nii palju põnevat, et unustasin vaadata, kas te olete kaasas.”
„Sa märkasid tõesti palju,” ütles Noora. „Me tahame neid kõiki sinuga vaadata.”
Ruudi osutas pildikaardile. „Mis võiks aidata, kui sul tekib korraga mitu head mõtet?”
Elli mõtles. „Ma võin ühe mõtte taskusse panna ja teised hiljem üle vaadata.” Ta võttis väikese märkmiku ning joonistas sinna kolm märki: leht, käbi ja sulg. „Nüüd on need alles, isegi kui me edasi läheme.”
„Hea plaan,” ütles Ruudi. „Ja nüüd juhib Noora järgmise teelõigu.”
Noora valis suuna suure vahtra poole. Elli kõndis sõprade kõrval ja hoidis laternat nii, et valgus langeks kõigi ette. Sellel teelõigul märkas Sass vahtra koorel pisikest samblatäppi, Noora leidis maast vahtraseemne ning Elli nägi põõsa all midagi läikivat. See oli väike veepiisk lehel, mis peegeldas laternat nagu pisike täht.
„Nüüd juhib Sass,” ütles Ruudi. Nii said kõik kordamööda otsustada, kuhu astuda, ja igaüks leidis midagi, mida teistele näidata.
Ühel hetkel libises Elli käest laterna pappäär ja üks värviline aken vajus viltu. Elli ehmus korraks. „Ma rikkusin selle ära.”
Aga latern põles endiselt. Noora hoidis seda paigal, Sass ulatas teibirulli ja Elli kinnitas ääre uuesti. „Parandasin ära,” ütles ta. „Nüüd on see nagu päris leiutaja latern: proovitud, natuke muudetud ja veel parem.”
Ruudi noogutas. „Leiutades juhtubki vahel, et esimene katse vajab parandamist. Viga ei võta su head mõtet ära.”
Viimaseks peatusmärgiks oli helkurist täht pingil. Seal panid lapsed leiud kõrvuti: käbid, lehed, vahtraseemne ja joonistused märkmikus. Nad ei korjanud midagi, mida loodusel vaja võis minna, vaid olid vaadanud ja paberile jäädvustanud.
„Retk on läbi,” ütles Ruudi. „Kõik on koos ja kõik jõudsid tagasi.”
Elli tundis, kuidas rõõm tema sees tasakesi rahuneb. Ta oli küll kord ette rutates sõpru maha jätnud, aga märkas seda, peatus ja parandas olukorra. Ta oli teinud laterna, mis aitas kõigil koos avastada, ning märganud väikest veepiiska, mida keegi teine polnud veel näinud.
Vanemad tervitasid lapsi värava juures. Koduteel rääkis Elli neile kogu retkest, vahel ühe loo vahele teise looga põimudes. Isa aitas tal mõtted järjekorda seada: „Kõigepealt latern, siis vaher, siis täht.” Elli naeris. „Jah, just nii!”
Kodus ootas õde Lulu, kes tahtis kohe kõike kuulda. Elli pani laterna lauale ning joonistas märkmikku oma lemmikleiu: veepiisa, milles peegeldus väike valgus.
Enne und puges ta teki alla. Vanemad ütlesid, et ta võib olla uudishimulik, hoogne ja leiutaja moodi täpselt sellisena, nagu ta on. Kui mõtted vahel liiga kiiresti kihutavad, saab ta peatuda, abi küsida ja valida järgmise väikese sammu. Vead viivad veelgi paremate lahendusteni ning tema tugevused ei kao kuhugi.
Elli mõtles laternale, sõpradele ja kuldsele valgusringile õuemurul. Mõtted jäid ükshaaval vaiksemaks, nagu väikesed tähed, mis leiavad õhtutaevas oma koha. Ta hingas rahulikult sisse ja välja. Kodus oli soe, Lulu oli lähedal, väikevend Mikk magas ning Elli teadis: homme võib jälle midagi uut välja mõelda. Praegu aga oli aeg puhata. Ja une pehme pimedus hoidis teda hellalt, kuni ta uinus.