Ühel esmaspäeva hommikul ärkas Elli enne äratuskella. Tema peas oli juba terve päev käima läinud. Kõigepealt kujutas ta ette uut LEGO-leiutist: ratastega maja, mille katus avaneks nupuvajutusel. Siis meenus, et sõber Sass oli pärast kooli kutsunud teda õue onni ehitama. Onni võiks teha okstest, vanast tekist ja ühest suurest papist kastist. Võib-olla saaks sinna isegi salajase ukse!
Elli oli kaheksa-aastane ja käis esimeses klassis. Talle meeldis sõpradega naerda, uusi mänge välja mõelda ja meisterdada asju, mida polnud veel olemas. Mõnikord läks tema mõte ühest põnevast plaanist teise nii kiiresti, et tal oli raske märgata, mida parasjagu teha tuli.
Sel hommikul oli koolis vaja õppida luuletust. Õpetaja Ruudi kirjutas tahvlile neli värsirida. Elli vaatas neid ja püüdis alustada esimesest reast.
„Õues on meil tore sügis…” luges õpetaja.
Elli silme ees hakkas aga keerlema hoopis LEGO-maja. Kui katus avaneks, võiks selle all olla väike garaaž. Ja kui garaaži kõrvale teha pöörlev sild, saaks maja üle pudelijoa sõita. Pudelijõgi oleks muidugi lihtsalt sinine pabeririba, aga see näeks väga päris välja.
Siis mõtles Elli onni peale. Sass võib-olla juba kogub oksi. Kas papist kast mahub nende õue? Kas vana tekk on liiga raske? Äkki nad võiksid teha onni, kus saab vihma ajal kuivas olla?
Õpetaja Ruudi küsis klassilt, mis oli luuletuse viimases reas. Elli ehmatas ja vaatas tahvlit. Ta tundis, kuidas põsed soojaks läksid. Teised juba vastasid.
„Ma ei jõudnud mõtet kinni püüda,” sosistas Elli endale. Ta ei olnud laisk ega hoolimatu. Lihtsalt tema mõtted olid praegu väga põneval teekonnal.
Õpetaja Ruudi tuli Elli laua juurde ega pahandanud.
„Su mõte ehitab vist midagi toredat,” ütles ta vaikselt. „Kas proovime sellele väikese parkimiskoha teha, et saaksid luuletuse juurde tagasi tulla?”
Elli noogutas. Õpetaja andis talle väikese kollase märkmepaberi. Elli joonistas sellele kiiresti maja, garaaži ja pöörleva silla. Pildi kõrvale kirjutas ta: „Pärast kooli mõtlen edasi.” Siis pani ta paberi laua ülanurka.
„Nüüd proovime ainult järgmist väikest sammu,” ütles õpetaja. „Mitte kogu luuletust korraga. Loeme esimese rea koos ja teeme iga rea järel pausi.”
Elli pani mõlemad jalad põrandale. Ta tundis kingataldu vastu põrandat. Ta hingas sisse ja välja. Õpetaja luges esimese rea ning Elli kordas seda. Teine rida tuli juba natuke kergemini. Mõni sõna läks sassi, aga õpetaja ei teinud sellest väljagi.
„Viga näitab, kust kohast uuesti proovida,” ütles ta. „Me ei pea kohe kõike oskama.”
Vahetunnis oli Elli rahutu. Ta tahtis korraga rääkida, joosta ja küsida, kas Sassil on onni jaoks juba materjalid olemas. Ta jooksis sõbra juurde ning hakkas kohe seletama, kuidas nad võiksid teha onni sisse akna ja ukse. Sass kuulas ja naeratas.
Kui tunnid läbi said, oli Ellil luuletus kpeaaegu täitsa meelde jäänud. Viimased kaks rida läksid veel segamini. Ta oleks tahtnud kohe koju tormata ja LEGO-maja ehitama hakata, aga õpetaja Ruudi tuletas talle meelde nende kokkulepet: Elli pani kollase märkmepaberi päevikulehele ja kirjutas sinna õpetaja abiga: „Kodus loen veel ühe korra.”
Kodus ootas ema köögis, väike õde Lulu joonistas laua taga ja beebi Mikk magas oma voodis. Elli rääkis emale nii kiiresti, et LEGO-maja, luuletus ja onni ehitamine tulid kõik ühes jorus välja.
Ema kuulas lõpuni. Siis ütles ta: „Sul on mitu toredat asja korraga mõttes. Teeme enne väikese plaani, et ükski neist päris ära ei kaoks.”
Nad kirjutasid paberile kolm asja: luuletus üle korrata, Sassiga õue minna, LEGO-maja plaan alles hoida. Ema ei öelnud, et üks neist oleks tähtsam ainult sellepärast, et see oli täiskasvanute valitud. Ta aitas Ellil märgata, mis vajab praegu tegemist ja mille vahel saab valida.
„Luuletuse lubasid veel ühe korra läbi lugeda,” ütles ema. „Selle saame nüüd koos ära teha. Siis saad mõelda, kas tahad õue minna või LEGO-ga alustada.”
Elli luges luuletuse emale ette. Ühes kohas läks tal sõna meelest ja ta püüdis selle asemele öelda hoopis teise sõna. Ema naeratas.
„Hea katse. Vaatame korraks rida uuesti.”
Teisel katsel tuli kogu luuletus peaaegu õigesti. Elli tundis oma rinnus väikest sooja uhkust. Ta polnud pidanud olema täiuslik. Ta oli märganud, kus abi vaja, ja proovinud uuesti.
Siis aitas ema tal otsustada, mida teha. „Me ei pea valima selle järgi, mida peaksime kõige rohkem tahtma,” ütles ta. „Võime korraks kuulata, mida keha ütleb. Mõtle LEGO peale. Mis tunne sul on?”
Elli sulges silmad. LEGO-maja mõte tegi ta sõrmed rahutuks. Ta tahtis kohe klotse lauale kallata ja ehitama hakata. See tunne oli elev ja sädelev.
„Nüüd mõtle Sassiga onni peale,” ütles ema.
Elli kujutas ette, kuidas nad koos oksi kannavad ja naeravad, kui tekk nende pea peale vajub. Ta tundis kõhus mõnusat soojust. Onni mõte tundus rõõmus ja sõbralik.
„Mõlemad meeldivad mulle,” ütles Elli. „Aga praegu tahan ma Sassiga koos olla. LEGO-maja ei kao kuhugi.”
Ema aitas tal helistada Sassi emale ja küsida, kas mänguaeg sobib. Siis pani Elli LEGO-joonistuse riiulile, kust seda hiljem näha oli. Ta sai aru, et valimine ei tähenda, et teisest toredast asjast tuleb igaveseks loobuda.
Õues ehitasid Elli ja Sass okstest onni. Üks oks kukkus mitu korda ümber ja tekk ei tahtnud hästi paigal püsida. Elli pakkus välja, et nad seovad selle pesulõksudega. See töötas. Onni sisse mahtusid kaks last ja nende väike taskulamp. Nad ei teinud täiuslikku onni, aga tegid selle koos ja said seal tükk aega naerda.
Õhtul rääkis Elli vanematele, kuidas pesulõksud olid onni päästnud. Pärast pesemist ja unejuttu puges ta voodisse. Päev oli olnud täis mõtteid, sõnu ja väikseid valikuid. Mõni asi oli läinud plaanipäraselt, mõni mitte. See kõik oli lubatud.
Ema silitas Elli juukseid. „Su pea oskab märgata uusi ideid,” ütles ta. „Ja kui mõtted liiga kaugele rändavad, saame koos aidata neil tagasi tulla.”
Elli vaatas riiulil olevat LEGO-joonistust. See ootas homset, rahulikult ja kindlalt. Ka luuletus oli nüüd natuke tuttavam. Ta hingas aeglaselt sisse ja välja ning tundis, kuidas jalad teki all lõdvaks muutusid.
Tema peas ei pidanud kõik mõtted korraga valmis saama. Mõni võis puhata, mõni oodata ja mõni tasakesi edasi unistada. Elli sulges silmad. Öö hoidis tema väikseid plaane homseni ning maja ümber jäi kõik vaikseks ja turvaliseks.