Oli nädalavahetus. Raul oli seda juba kaua oodanud, sest ema oli lubanud temaga midagi eriti lõbusat teha.
Mis see on, ema ei öelnud. Ta rääkis lasteaias kõigile, et emal on talle nädalavahetusel üllatus.
Laupäeva hommikul ärgates oli poiss eriti põnevil. Raul oli plaks püsti ja ütles oma Karumõmmile: ”On hommik, eks? Täna on parim päev! “.
Raul jooksis emme-issi tuppa ja pani klõps suure tule põlema.
Ema ja isa ägisesid teki all ja ema ütles: ”Raul! Kell on 6:32, sa peaksid veel vähemalt 2 tundi magama..”
“Aga ema, me pidime täna koos midagi eriti lõbusat tegema!” vastas Raul häälel, mis oli nii ärkvel kui üldse olla sai.
“ Muidugi me teeme midagi lõbusat, kallis,” vastas ema -oma palun mine tagasi magama- häälel, “aga lõbu algab pisut hiljem”.
Isa ütles: “Me emaga pikutame veel veidi, kas sa tahaksid multikaid vaadata või Karumõmmiga mängima minna?”.
“Multikaid,” vastas Raul ja isa pani talle poisi lemmiku, “Superjänese“ käima.
Multikast sai poiss inspiratsiooni ja otsustas, et teeb Karumõmmile keebi.
Selleks otsustas ta kasutada köögirätikut ning sidus selle Karumõmmile kaela. Keep oli aga pisut pikk ning Raul lõikas selle kääridega parajaks.
Kuna ühel superkangelase keebil on ka pilt peal, siis joonistas ta paberile suure karumõmmi, lõikas karumõmmi välja ning liimis selle keebi peale.
Pilt ei tahtnud seal hästi püsida, seega kleepis ta selle hoopis kapile, kuhu see Rauli hinnangul hästi sobis.
Siis teatas poiss kõva häälega: “Palun süüa!” ning ka ema ja isa ajasid ennast lõpuks voodist välja.
Ema leidis köögi põrandalt käärid ja tüki rätikut. “Eee…Raul? Mis need siin on?” küsis ta.
Raul tuli vaatama milles asi ja näitas siis uhkusega, mis ta meisterdanud oli. “Vaata, ma tegin Karumõmmile keebi, see lõikamine oli päris raske, aga ma sain täitsa ise hakkama! Ma tean küll, et me pidime koos kääre kasutama, aga ma ei tahtnud sind üles ajada.”.
Ema vaatas poissi, hingas lausa kolm korda sügavalt sisse-välja enne kui vastas: “Aitäh, et sa mul magada lubasid. Sa oled Karumõmmile tõesti vägeva keebi teinud. Järgmine kord kui sa mõnda riidetükki vajad, palun küsi minu käest, millist lõigata tohib, ma otsin sulle.”
“Jah emme,” vastas Raul.
Ema kükitas poisi kõrvale ja kallistas teda, “tead, sellest üleliigsest tükist saame Karumõmmile äkki maski ka teha…”.
“Jess, ja, jah, jaa!” kilkas poss, sest Karumõmm ilmselgelt vajas maski ka.
Isa tegi köögis hommikuputru ja kohvi ning samal ajal lõikas ema rätikutükist maski välja.
“Mis me siis täna lõbusat teeme?” küsis Raul.
“Mis sa tahaksid teha?” küsis ema.
“Sinuga mängida!”
“Lauamängu? Klotsidega? Õues matkata?” pakkus nüüd ema variante. Ja siis helises ema telefon.
Isa ja Raul olid juba pudrusöömise lõpetanud, kui ema telefonikõne lõppes.
“Ma pean tööle minema…” teatas ema tõsiselt. “Aga sa pidid minuga mängima!”, kurvastas Raul. “Ma jõuan sinuga õhtul veel kindlasti mängida, ükskõik mida,” lubas ema.
“Meie läheme koos vanaemale külla”, teatas isa, kui ema oli uksest välja läinud.
Raul oli pisut kurb, kuid vanaema juurde minek tundus ka tore.
“Vanaema, vaata mis ma täitsa ise Karumõmmile tegin!”, uhkustas Raul ja näitas Karumõmmi vanaemale.
“See on tõesti tubli töö!” kiitis vanaema. “Ma saadan su isa puid lõhkuma ja sa võid mulle rääkida, kuidas sa selle tegid.”
Raul oli üksi toas ja mõtles, mis ta nüüd teeb. Vanaema juures ei olnud palju mänguasju, aga poiss otsustas, et Karumõmm vajab kindla peale oma Superkoobast!
Ta kükitas ühe raamaturiiuli kõrvale ja hakkas riiulist raamatuid välja võtma kuni sai paraja koopa karule.
Nüüd on veel kaitsemüüri vaja. Raamatutest sai teha liumäe Karumõmmile ja kolmnurkse kaitsemüüri ümber koopa.
Vanaema tuli tagasi, seisatas ja küsis: ”Kas siis raamatud on mänguasjad!”.
Poiss ehmus, kas ei tohtinud?
Rauli pilku nähes vanaema leebus:“Ah siin pole nagunii millegagi mängida ja keegi pole juba üle 20-aasta ühtegi entsüklopeediat avanud, ehita pealegi.”
Raul hingas kergendatult: “Ma tegin Karumõmmile Superkanglasekoopa!.”
Vanaema naeratas: “kas sa lihapirukaid tahad?”.
“Tahan-tahan!” hõiskas Raul ning vanaema läks pirukaid küpsetama.
Poiss ehitas raamatutest peaaegu sama kõrge torni kui ta ise. Üks kukkus talle päris valusasti jala peale, aga Raul otsustas, et ei hakka nutma.
Karumõmmile raketi ehitamine oli palju olulisem. Kuu peal pakuti nimelt parimaid lihapirukaid, mille Karumõmm Raulile tooma pidi.
Kui isa ja Raul koju jõudsid, polnud ema veel kodus.
Nad tegid koos õhtusöögiks pizzat, Raulile meeldis ketšupit laiali määrida, vorsti pizza peale laduda- vahel tegi ta pizzale naljaka näo- ja miskipärast maitseb juust palju paremini kui see on riivitud.
“Sa oled nagu päris kokk kohe!”, kiitis isa oma abilist.
“Kui ma kosmonaudiks ei saa, siis ma hakkangi kokaks,” teatas Raul selle peale.
Ka ema jõudis koju. Oli näha, et ta on väsinud.
“Emme, ma ootasin sind nii väga!” jooksis Raul ema kallistama.
Ema istus kööki.
“Kas sa nüüd tuled minuga mängima?” küsis poiss põnevil näoga.
Ema pani silmad kinni ja hingas.
Isa vastas ema eest: “Lubame nüüd emal meie super pitsast kõhu täis süüa ja siis ta kindlasti juba jõuab sinuga mängida.”
“Jah, sööme superpitsa ära ja siis on mänguaeg!” nõustus ema silmi avades.
Aga pitsa polnud isegi mitte veel ahjus ja Rauli tuju läks väga kiiresti väga halvaks.
Terve päeva oli ta mänginud ainult Karumõmmiga.
“Ainult Karumõmm on minu sõber!” karjus poiss üle köögi, haaras kaisuka kaasa ja jooksis oma tuppa.
Ema jõi klaasi vett, kallistas hetkeks isa ning ütles: “Ma lubasin üllatust, teeme siis talle ühe.”
Ta läks Rauli tuppa ja sättis üles pesuresti.
Kolina peale jäi Raul kuulatama. Järgmisel hetkel tõmbas ema poisil teki pealt.
“AAAeEEEIIi” karjust poiss endiselt vihaselt.
Teki laotas ema pesuresti peale. Raul püüdis aru saada, mida ema teeb.
Varsti oli emal onn valmis ja isa tuli ahjukuuma pitsaga.
“Kas Karumõmmil on kõht tühi?”, küsis ema.
“Natukene,” vastas Raul.
“Tulge siis meie onni õhtusöögile!”, kutsus ema. Nad sõid onnis pitsat ja jutustasid oma päevast.
“Ma olen tänulik, et mul on nii tore poeg, kes oskab raamatutest raketti ehitada!” ütles ema.
“Ma olen tänulik, Raul oskab nii maitsva pitsa kokku panna!” ütles isa.
“Ma olen tänulik, et emme Karumõmmile maski tegi!” ütles Raul.
Ja ühtäkki tundus kõik taas väga toredana!
Autor: Unekati