Ühel päikesepaistelisel suvepäeval jalutab väike tüdruk nimega Maali metsas. Maali, kelle pikad punased patsid lendlevad tuules, on juba varahommikul oma lemmik sinise kleidi selga tõmmanud ja mugavad sandaalid jalga pannud, valmis uuteks seiklusteks. Tema säravad rohelised silmad helgivad põnevusest, sest iga samm metsas toob kaasa midagi uut ja ootamatut.
Maali armastab loodust üle kõige. Ta teab peaaegu iga metsarada, iga põõsast ja puuladvani ulatuvat puud. Aga tänane päev tundub kuidagi eriline. Päike soojendab pehmelt, õhus on magus lillelõhn ja metsalindude laul kõlab kui unenäoline meloodia. Kui Maali kõnnib edasi, hakkab ta korraga kuulma midagi, mis pole mitte tavaline metsa hääl. See on vaikne ja salapärane meloodia, justkui pehmete kellukeste helin, mis teda vaikselt kutsub.
Maali peatub, sulgeb hetkeks silmad ja kuulab. Muusika on nagu kauge, kuid selge kutsung. See kõlab, justkui kutsuks keegi teda edasi. Uudishimulikuna ja seiklushimulisena, nagu ta on, ei suuda Maali vastu panna. Ta järgneb helile mööda kitsast rada, mida ta pole kunagi varem märganud. Rada viib teda läbi tiheda metsa ja ta astub ettevaatlikult samm-sammult edasi, kuni jõuab suure rohelise väravani.
Värav on kaetud imeliste siniste luuderohu õitega, mis säravad päikese käes nagu väikesed tähed. Maali hingab sisse värsket õhku ja tunneb, kuidas tema süda tuksleb ootusärevusest. “Oi, kui ilus!” hüüatab ta imetledes. Ta astub lähemale ja sirutab ettevaatlikult käe, et puudutada väravat. Õrnal puudutusel avaneb värav kerge kriginaga.
Astudes läbi värava, satub Maali maailma, mida ta pole kunagi varem näinud. Ta jääb hämmeldusest paigale, silmad lahti kui suured taldrikud. Talle avaneb kõige imelisem aed, mis on täis värve ja vorme, millest Maali varem vaid unistanud on.
Kõikjal aias kasvavad tohutud lilled, mille kroonlehed sädelevad päikese käes, peegeldades vikerkaarevärve. Mõned neist lilledest on nii suured, et Maali võiks nende alla minna ja peita end nagu väikesesse telki. Need lilled on täis maagilist valgust, mis ei tule ainult päikesest, vaid justkui õhkuks nende enda seest. Lehtedes on pehme kuma, mis meenutab Maalile õhtust tähistaevast.
Liblikad, igasugustes värvitoonides, lendlevad õhus. Nende tiivad näivad nii õrnad ja habras, justkui võiks ükski tuuleiil neid minema viia, aga samas nad liiguvad täpselt ja kindlalt, nagu nad oleksid oma kodus. Üks sinine liblikas, kelle tiivad säravad hõbedase tolmuga, lendab Maali juurde ja maandub vaikselt tema väljasirutatud sõrmele. “Sa oled nii ilus,” sosistab Maali, tundes, kuidas liblika väikesed jalakesed teda õrnalt kõditavad.
Aia keskel asub suurejooneline purskkaev, mis on kaetud lillede ja kividega, mille mustrid on nii keerukad, et tundub, nagu oleks keegi kulutanud sadu aastaid, et need valmis voolida. Sellest purskkaevust voolab vesi, mis pole tavaline – see on läbikumav, justkui oleks see vikerkaar ise vedelaks muutunud. Vee voolamine kõlab kui meloodia, millel on harmooniline ja rahustav rütm, justkui laulaks purskkaev ise Maalile.
Purskkaevu kõrval seisab lumivalge ükssarvik, kellel on kuldne, läikiv sarv ja suured pruunid silmad, mis on täis tarkust ja headust. Ükssarvik vaatab Maalit sõbralikult, justkui oleks teda oodanud.
“Tere tulemast maagilisse aeda”, lausub ükssarvik õrna ja pehme häälega, mis kõlab nagu tuulekohin lehtedes. Maali silmad lähevad imestusest suureks ja ta astub ükssarviku poole, hämmeldunud, et see räägib.
“Sa oskad rääkida!” hüüatab ta rõõmsalt, kuid siiski veidi üllatunult.
Ükssarvik noogutab aeglaselt. “Siin aias on kõik võimalik. See on koht, kus headus ja lahkus muutuvad maagiaks.”
Maali tunneb oma südames sooja tunnet ja astub paar sammu edasi, et ükssarvikut paremini näha. Ükssarviku karv on siledam kui miski, mida Maali on kunagi katsunud, ja selle silmad kiirgavad sellist rahu ja tarkust, et Maali tunneb, nagu oleks ta alati seda sõpra oodanud.
Aed on täis elu ja imesid. Igal sammul avastab Maali midagi uut ja maagilist. Kui ta puudutab mõnda lille kroonlehte, hakkab see helendama, justkui annaks Maali oma puudutusega lillele uut jõudu. Kui ta sosistab vaikselt mõnele puule, hakkavad selle lehed tantsima ja värisema rõõmust. Muru, mille peal Maali astub, on nii pehme ja peen, et ta tunneb end justkui kõnniks pilvede peal. See pole tavaline muru – see on maagiline, sest iga kord, kui Maali sellel astub, naeratavad väikesed õied talle tagasi.
Mida rohkem Maali aeda avastab, seda sügavamalt ta tajub, et see pole lihtsalt tavaline koht, vaid midagi palju enamat. Siin, selles aias, on kõik seotud armastuse, sõpruse ja headusega. Isegi kõige väiksem lahke tegu võib siin imesid esile kutsuda. Maali tunneb, kuidas aia energia temaga suhtleb, täites ta südame rõõmu ja tänutundega.
Aga siis, keset seda ilu ja rõõmu, märkab Maali midagi, mis paneb tema südame hetkeks seisma. Ühes aianurgas, pisut eemal teistest lilledest, asub lillepeenar, mille lilled näivad kuidagi kurvad ja närtsinud. Nende värvid on tuhmunud ja kroonlehed on longus, justkui oleksid nad unustanud, kuidas õitseda.
Maali astub lähemale ja tunneb, kuidas tema süda nende lillede pärast kokku tõmbub. “Oi, vaesekesed,” ütleb ta vaikselt, täis kaastunnet. Ta kummardub nende kohale ja sosistab hellalt: “Ärge muretsege, küll te varsti jälle rõõmsad olete.”
Hetkeks valitseb aias vaikus. Maali hoiab hinge kinni ja vaatab hoolikalt närtsinud lillepeenart. Õhk tundub seisvat, justkui ootaks kogu aed hingetuna, kas midagi juhtub. Lilled näevad ikka veel väsinud ja kurvad välja, nende kroonlehed longus ja värv tuhmunud, nagu oleks neil liiga kaua puudunud päikesevalgus ja elu. Maali tunneb korraga, et võib-olla pole tema sõnad piisavad. Ta libistab oma väikese käe üle lillede kroonlehtede, õrnalt ja hoolitsevalt, nagu lohutaks ta väsinud sõpra. Maali silmad on täis lootust ja süda hakkab kiiremini põksuma, sest ta usub kogu hingest, et headus võib tõesti midagi muuta.
Nii, nagu päikesekiir murrab läbi hommikuse udu, nii toimub ka siin midagi imelist. Kõigepealt on see vaid vaevumärgatav liikumine – õhk lillede ümber tundub vibreerivat, justkui tõuseksid nad aeglaselt unest. Esimene lilleõis tõstab oma pead, aeglaselt ja õrnalt, nagu ei julgeks ta veel täielikult uskuda, et võib taas päikesevalgust tunda. Siis liigub teine, kolmas ja neljas, kuni kogu lillepeenar ärkab nagu unenäos. Lilled sirutavad oma kroonlehed laiali, justkui võtaksid nad vastu päikese ja Maali headuse koos. Kroonlehtede värvid, mis olid varem tuhmid ja kahvatud, hakkavad jälle särama. Punased muutuvad tulipunaseks, kollased säravad nagu kuld ja sinised õied helgivad nagu sügav taevas. See on justkui ime, mille keskel Maali seisab, vaadates, kuidas lilled tema ees taas ellu ärkavad.
Ükssarvik on Maali kõrval, tema suured pruunid silmad säravad, peegeldades lillede uuesti ärkamist. Ta raputab kergelt oma lakka, mille kuldsed karvad helendavad päikese käes, ja astub ettevaatlikult lillepeenra poole. “Maali, sa aitasid neid lilli oma headusega,” jätkab ta pehme, aga samas tugeva häälega, nagu oleks see lihtne tõde, mida maailm alati teadnud on. “Sinu lahkus andis neile jõu uuesti õitseda.” Lilled, kes olid varem närtsinud ja kurvad, seisavad nüüd uhkelt püsti, justkui sirutades end tänulikult päikese poole. Nad ei ole enam lihtsalt taimed – nad on osa sellest maagilisest maailmast, mille osa Maali ka ise on. Kõik on omavahel seotud: Maali headus, aia elu ja imeline võlu, mis nende vahel liigub.
Maali silmad säravad uhkusest ja rõõmust. Ta tunneb, kuidas soe tunne täidab kogu ta südame ja levib üle keha nagu päikesekiired, mis puudutavad kogu aeda. Tema mõtted liiguvad tagasi sellele hetkele, kui ta lilli esimest korda nägi – kuidas nad olid kurvad ja elutud. Nüüd mõistab ta, kui suur on hea teo jõud, isegi kui see paistab väikese ja lihtsana. Selles aias, kus maagia voolab läbi igasuguste olendite ja taimede, on just tema lahkus ja headus muutnud midagi nii olulist. Maali astub kindlalt edasi, tundes iga sammuga, et selles aias võib juhtuda midagi imelist. Igal sammul, igas hingetõmbes peitub võimalus teha midagi head ja maagilist. Aed elab, hingab ja särab tänu sellele, et Maali otsustas jagada oma lahkust.