Kaugel-kaugel, seal kus metsad on tihedamad ja mäed kõrgemad kui kusagil mujal, asus väike küla.
See küla oli peidetud kahe suure mäe vahele, justkui hiiglaslike kiviste kätega kaitstud.
Selles külas elas väike poiss nimega Mati.
Mati oli kümneaastane poisike, kellel olid peas sassis pruunid juuksed ja näol säravsinised silmad.
Ta oli tavaliselt rõõmsameelne ja energiline, kuid viimasel ajal oli ta olnud haige.
Mati nägu oli kahvatu ja ta tundis end nõrgana.
Küla tark, vana halli habemega mees nimega Aadam, oli Mati haigust uurinud ja lõpuks kurvalt ohates öelnud:
“Mati, mu poiss, sinu terveks saamiseks on vaja võlueliksiiri, mis on peidetud sügavale võlumetsa.”
Võlumets oli tihe ja salapärane paik, mis asus küla taga. Sealt kostus vahel kummalisi hääli ja õhtuti võis näha, kuidas puude vahelt immitses õrna sinist valgust. Külaelanikud kartsid sinna minna, kuid Mati teadis, et tal polnud muud valikut.
Ühel varahommikul, kui udu veel mähkis küla oma pehmetesse halli valgetesse looritesse, istus Mati oma voodi äärel ja vaatas aknast välja. Äkki märkas ta oksal istumas kaunist valget öökulli. Öökullil olid suured kuldsed silmad, mis vaatasid tarkusega otse Mati poole.
“Tere! Kes sina oled?” küsis Mati imestunult, avades ettevaatlikult akna.
Öökull kallutas oma pead ja vastas pehme, sügava häälega: “Tere, väike Mati. Mina olen Öök, võlumetsast pärit tark öökull. Ma tean, et sa otsid võlueliksiiri ja ma olen siin, et sind aidata.”
Mati silmad läksid suureks üllatusest. “Sa… sa oskad rääkida!” hüüatas ta.
Öök noogutas. “Jah, võlumetsa elanikud on erilised. Ma olen näinud sinu vaprust ja otsustasin, et väärid abi oma otsingul.”
Rõõmuga võttis Mati Öögi kaasa ja nad alustasid teekonda võlumetsa poole. Mets muutus iga sammuga tihedamaks ja salapäraseks. Puud olid kõrgemad kui ükski puu, mida Mati oli varem näinud, nende oksad põimusid üleval nii tihedalt, et päikesevalgus tungis läbi vaid üksikute kiirtena.
Nad olid juba tükk aega kõndinud, kui kuulsid äkki rõõmsat häält: “Tere, seiklejad!” Põõsa tagant hüppas välja väike hall mäger, kelle seljal jookseb valge triip. “Minu nimi on Kaevur,” ütles mäger, silmad särades seiklusihast. “Ma olen selle metsa parim kaevaja ja tunnen iga juurekest ja kivikest. Kas ma võin teiega kaasa tulla?”
Mati ja Öök vaatasid teineteisele otsa ja noogutasid. “Muidugi!” ütles Mati rõõmsalt. “Mida rohkem sõpru, seda parem!”
Nii läksidki Mati, Öök ja Kaevur koos edasi. Tee oli täis seiklusi ja üllatusi. Nad pidid ületama kiirevoolulise jõe, hüpates mööda libedaid kive. Kaevur näitas oma osavust, hüpates kiirelt ja kergelt, samal ajal kui Mati pidi ettevaatlikult tasakaalu hoides edasi liikuma. Öök lendas nende kohal, juhendades neid ohutuima tee suunas.
Järgmiseks seisis nende ees järsk mäekülg. Kaevur kaevas kiiresti astmed, et Mati saaks üles ronida, samal ajal kui Öök lendas ees, näidates parimat teed. Mäe otsast avanes vaade, mis võttis Matil hinge kinni – terve võlumets laius nende ees, täis säravaid värve ja kummalisi helendavaid taimi.
Õhtu saabudes, kui mets täitus pehme sinaka helendusega, jõudsid nad viimaks suure vana puu juurde. See puu oli nii suur, et Mati, Öök ja Kaevur koos ei suutnud seda emmata. Puu koor oli krobelise mustriga, mis meenutas vanu tarkusekirju.
“Ma tunnen seda,” sosistas Öök aukartlikult. “See on Tarkusepuu. Kui kuskil, siis võlueliksiir peab olema siin sees peidus.”
“Ärge muretsege,” ütles Kaevur enesekindlalt. “Ma kaevan meile tunneli, et sisse pääseda!” Ja nii ta tegigi, kaevates uskumatu kiirusega tunneli, mis viis otse puu südamesse.
Puu sees oli suur õõnsus, mida valgustas õrn roheline kuma. Keset õõnsust, pehmel samblapadjal, lebas väike kristallpudel, mis sisaldas helendavat vedelikku.
“Võlueliksiir!” hüüdis Mati rõõmsalt, tema hääl kajas vastu puu seintelt.
Mati võttis pudeli ettevaatlikult kätte ja kohe, kui ta seda puudutas, tundis ta, kuidas soojus ja tugevus tema kehasse voogasid. Tema põsed muutusid roosaks ja silmad särasid taas.
“Aitäh, mu uued sõbrad,” ütles Mati, pisarad silmis. “Ilma teieta poleks ma iial siia jõudnud.”
Koos asusid nad tagasiteele külla. Teekond tagasi tundus palju lühem ja lihtsam, sest nüüd olid nad sõbrad ja tundsid end tugevamana kui kunagi varem.
Kui nad külla jõudsid, ootas neid seal rõõmus vastuvõtt. Kõik külaelanikud olid tulnud Matit tervitama ja kuulama lugu tema vaprate sõprade ja imelise seikluse kohta võlumetsas.
Sellest päevast alates oli Mati mitte ainult terve, vaid ka õnnelikum kui kunagi varem. Ta oli õppinud, kui tähtsad on sõprus, julgus ja lahkus. Öök ja Kaevur jäid tema headeks sõpradeks ja külastasid teda tihti. Ja iga kord, kui Mati vaatas võlumetsa poole, tundis ta sooja tänutunnet oma südames, meenutades seiklust, mis muutis ta elu igaveseks.