Väike jänku nimega Joss oli alati armastanud loodust ja taevasse vaatamist.
Iga päev vaatas ta taevasse ning unistas lennata nagu linnud, kelle tiivad Jossile nii kaunid ja imelised tundusid.
“Kui ma saaksin ka lennata,” mõtles ta iga kord, kui ta taevasse vaatas.
“Ma saaksin käia külas oma sõprade juures, kelle kodud on kaugel teiselpool jõge ja metsa.”
Joss teadis, et ta on jänese poeg ja jänestel ei ole tiibu.
Aga tema unistus lennata oli nii suur, et ta otsustas midagi ette võtta.
Ta hakkas otsima võimalusi, kuidas ta saaks lendamise võimalikuks muuta.
Esimesena proovis ta hüpata kõrgele õhku.
Ta kogus kokku kogu oma jõu, võttis hoogu ja hüppas.
Aga tema hüpe oli jänese kohta küll väga võimas kuid lendamiseks liiga lühike.
Kuidas need linnud küll õhus püsivad?
Joss ei andnud alla.
Ta leidis peagi sõbra, kes teadis lendamisest kõike.
See sõber oli öökull nimega Oskar.
“Kas sa tead, kuidas ma saaksin lennata?” küsis Joss.
“Kõik loomad ei saa lennata,” vastas Oskar.
“Aga ma tean, et sa saad lennata oma fantaasias. Proovi kasutada oma kujutlusvõimet ning kujutle end ette pilvepiiril liuglemas ja tiibu laiali sirutamas.”
Joss otsustas proovida.
Ta suundus oma lemmikpaika metsas, kus ta alati taevasse vaatas.
Ta sulges silmad ja kujutas ette, et ta lendab.
Ta tundis end õhus nii kergelt ja vabalt, justkui oleks ta lind.
Ta naeris rõõmust ja tundis, et tema unistus oli lähedal teoks saamisele.
Joss otsustas oma unistuse täitumise nimel veel rohkem vaeva näha.
Unistades ta mõistis, et jänestel ja lindudel on üks suur erinevus- TIIVAD.
Ta otsustas, et ta teeb endale tiivad.
Joss rääkis oma plaanist sõpradele, teistele jänestele, ja mis sa arvad, mis juhtus?
Kõik nad naersid: “Kallis Joss, jänesed ei saa lennata, meil pole tiibu!”.
Joss muutus pisut kurvaks, kõik ju naersid.
”Ma tean küll, et jänestel pole tiibu. Ma ehitan need endale ja küll te veel näete mind lendamas.” ütles suurelt unistav jänkuke ja jalutas minema.
Joss istus kännule ja hakkas plaani pidama, kuidas ta endale tiivad ehitab.
“Nii, mida ma saaksin kasutada?” mõtiskles ta.
Joss tassis kokku hulgaliselt metsa alt leitud sulgi ja oksi.
Lindudel olid ju suled ja tiivad pidid olema pikad.
Teised jänkud käisid teda luuramas ja itsitasid, kui Jossi esimene katsetus pikkade okste külge kinnitatud sulgedega läbi kukkus.
Joss hüppas suure kivi otsast alla ja kukkus potsti sabale.
Joss saatis kurja pilgu teistele jänestele ja läks koju magama.
Järgmine päev ehitas ta okstest kaks kolmnurkset raami, kinnitas raami külge suured puulehed ja kasutas sulgi kaunistusena.
Kui ta seekord kivilt alla hüppas, ei saanudki ta haiget.
Ta küll ei lennanud, aga tiivad pidasid kinni täpselt nii palju hoogu, et ta kukkus alla palju aeglasemalt.
Sõbrad endiselt naersid, aga Jossil oli tunne, nagu oleks ta just auhinna võitnud, nüüd ta teadis, et peab oma tiibade plaani lihtsalt natuke muutma.
Ta läks oma lemmikkohta unistama.
Ta ootas mõnda head mõtet, mis edasi teha.
Äkitselt märkas ta ühe puu otsas midagi värvilist.
Kuna jänesed pole ka head ronijad, palus ta öökullil selle alla tuua.
See värviline asi liugles puu otsast alla, tegi õhus uperpalli ja liugles suure ringiga Jossi käppade ette.
See oli päris suur tuulelohe, värviline ja nurgeline, Joss tundis, nagu oleks keegi tema unistamist kuulnud, sest see oli täpselt see mida ta vajas!
Joss oli nii põnevil, et asus kohe leiutama.
Kahjuks läks varsti pimedaks ja ta pidi maga minema, sest pimedas võib silmad ära rikkuda ning puhanuna tulevad alati paremad mõtted.
Hommikul asus Joss lillevartest nööri punuma.
Varsti lohistas ta suurt värvilist tuulelohe kivi otsa.
Kõik jänkud olid kogunenud ümber kivi ja vaatasid huviga.”Mis see veel on?”, “Kas ta hakkabki nüüd lendama?”, “Ei usu…”.
Joss kinnitas nööriga tuulelohe enda seljale nagu seljakoti, võttis hoogu, hüppas…kõik hoidsid hinge kinni.
Joss kukkus, sai siis lohele tuule alla ning liugles üle sõprade peade nii, et teised pidid kõhuli maha hüppama.
“Juhhuuu”, “Vägev Joss!” hõikasid sõbrad nüüd ning mitte keegi ei naernud enam tema üle.
Lendav jänes, jabur eks? Aga näe, Joss julges unistada, ta ei andnud alla isegi kui kõik teised naersid ning leidis lõpuks viisi, kuidas päriselt lennata!
Kas ka sul on mõni unistus, mis tundub võimatu? Kas ikka on võimatu?