Metsas elab väike rebane nii nobe,
porgand tema lemmik, vorst ei lähe kohe.
Iga päev ta aias ringi jookseb ruttu,
otsib porgandit, mis mulla alt on tuttu.
Teised rebased söövad kanu, hiiri, mune,
meie sõber aga juurikaid vaid tunneb.
Porgand maitseb talle rohkem kui šokolaad,
hommikul ja õhtul seda alati saab.
Ühel päeval leidis porgandipõllu suure,
silmad läksid särama, rõõmu tal tegi suure.
Hüppas üles, tantsis ringi saba lehvis tuules,
uhke nagu lipp see lehvis põllu juures.
Talumees küll imestas, kui rebast nägi,
„porgandit sööb rebane? No on see alles vägi!“
Vaatas kaua, naeratas, las loomake seal ole,
võb ju neid ka jagada, porgandites puudust pole.
Sellest päevast saati rebane end sinna veab,
talumehele abiks vahel aiatööd ka teeb.
Koos nad rohivad ja kastavad kõik peenrad,
pärast jagavad need saagi sõpradena kenad.
Talvel, kui on külm ja lumi katab maad,
rebane talumehe juures sooja saad.
Koos nad joovad teed ja räägivad ka juttu,
porganditee on soojendamas ning pärast jäävad tuttu.
Metsas loomad imestavad, mida rebane küll teeb,
kuidas tema elu hoopis teistmoodi näib.
Rebane vaid naeratab ja porgandit seal närib,
õnnelik, et oma teed on ise valind!
Nüüd ta õpetab ka teisi rebaseid ja hiiri,
kuidas kasvatada porgandit ja teisi juurikaid viisi.
Terve mets on täis nüüd väikseid rohelisi peenraid,
kus kasvavad kõik köögiviljad, värvilised, kenad.
Nõnda lõppeb lugu väikse rebasega,
kes leidis oma õnne hoopis porganditega.
Meelde jäägu sellest loost üks tarkusetera:
ole sina ise, ära karda olla eriline ja hea!