Kord elas päikselises Lilleõite niidus, ühes talus, väike kuldne retriiveri kutsikas nimega Bella. Tema heledad uudishimulikud silmad särasid ulakalt, kui ta vaatas liblikaid aasal. Bellal oli pidevalt liputav saba, mis näitas piiritut rõõmu, mida kutsikas tundis.
Ühel ilusal hommikul ärkas Bella magusa lumikellukeste lõhna peale. Taevas oli sinine ning aas kutsus teda mängima. Bella otsustas, et see on suurepärane päev seikluseks. Ta jooksis järele ühele eriti jultunud liblikale, kes teda oma ilusate tiibadega narrima tuli.
Bella ajas liblikat taga üle niidu, edasi varjuliste tammede all ja mööda soliseva oja äärt edasi. Ta oli nii haaratud tagaajamisest, et ei märganud, kui kaugele ta kodust läheb. Kui ta lõpuks hinge tõmbamiseks peatus ja ojast pisut vett limpsis vaatas ta lõpuks ringi. Kutsikas avastas, et kodused lõhnad ja vaated on kadunud. Ta oli eksinud.
Kui varjud hakkasid pikenema ja südamesse hiilis hirm, niutsatas Bella vaikselt. Siis kuulis ta enda tagant üht nurrust häält. “Kas oled eksinud, väike?” küsis Vurr, vana hall kass tarkade smaragdroheliste silmadega. Vurr istus uhkelt vana piirdeposti otsas ja vaatas noort kutsikat kerge muigega.
Bella vaatas üles Vurri poole, silmis lootuskiir. “Ma ei tea kuidas koju minna,” tunnistas Bella väriseva häälega, “Ma tahan perenaise juurde.” Vurr sirutas end laisalt ja hüppas siis postilt graatsiliselt alla. “Ära karda pisike,” ütles ta lahkesti, “Ma aitan sul tee leida.”
“Aitäh härra Kass!” rõõmustas Bella ja tormas kassi tänutäheks limpsima. “Oota nüüd, pisike. Mina pesen ise oma karvu!” hoiatas hall kass Vurr tõredalt ja lõi käpaga kutsika nina pihta. “Vabandust,” pomises kutsikas arglikult altkulmu vaadates. Kass alustas juttu, “Su ema vist ei jõudnud sulle veel õpetada, et endast tuleb alati märgid maha jätta tee tähistamiseks ja sinu nina oskab alati kodutee leida.”
“Õpetas küll!”, vastas Bella ja demonstreeris põõsa kõrval tee märgistamist. “Aga kas sa märgistasid siis kodutee ära?” küsis Vurr pisut pilkavalt. “Ei, ma ajasin liblikat taga ja unustasin,” kurvastas kutsikas nüüd.
“Pole hullu, lõhna sa ju endiselt tunned? Kas sa mäletad kust poolt sa tulid?” päris tark kass edasi. “Muidugi tunnen ma lõhna, siin on nii palju lõhnu!” Bella nuuskis pisut ringi ja rääkis edasi, ” Ma jooksin üle niidu, siis tulid varjulised tammed ja siis jooksin möö oja äärt edasi.”
Vurr rääkis edasi, “Oja ääres oleme me praegu ka. Kummalt poolt sa tulid paremalt või vasakult?”. “Ee..kui ma seisan näoga oja poole, siis vasakult” sättis kutsikas end kassi kõrvale istuma. Vurr õpetas targalt edasi: “Seda on lihtne kindlaks teha,” kass nuusutas korra koeratüdrukut ja nuuskides vasakule liikuma, “Nüüd püüa tee pealt leida enda lõhna ja võibolla näeme ka sinu käpajälgi.”
Kaks kaarvast looma liikusid mööda jõe äärt vasakule ja hall kass kinnitab varsti: “Tulid tõepoolest siit, siin on sinu jäljed ja rohu küljes on veel ka su lõhna tunda. “Jah, ma tunnen ka! Ma jõuan varsti koju!”, rõõmustas Bella.
Kass küsis: “Kas sa oskad nüüd ise koju minna?”. Bell lõi kõhklema, “Palun saada mind, härra Vurr!”. “Oh hea küll, üks jalutuskäik kulub nagunii ära”. Loomad liikusid mööda jõe äärt edasi ja jõudsidki õige pea varjuliste tammepuudeni. “Oh just see on õige tee!” rõõmustas Bella. “Tasa!” sisistas äkitsel kass. Kutsikas ehmus paigale ja vaatas kassi. Vurr oli maadligi ja hiilis rohu sees, tegi äkitselt hüppe ja tuli tagasi hiir hambus. “Miks sa hiire kinni püüdsid?”, päris kutsikas. Kass sõi hiire ära. “Kõht oli tühi, polnudki täna veel söönud…”, vastas ta. “Kas sa kodus krõbinaid ei saanud?”, küsis kutsikas. “Krõbinaid?” naeris kass, “mul ei ole kodu.”
“See on küll kurb…”, lausus Bella kurvalt ning nad kõndisid edasi kuni jõudsid niidule. “Kodu on teisel pool niitu!” sattus kutsikas elevusse. “Saad sa nüüd ise hakkama?”, küsis Vurr. “Jah,” vastas Bella, “aga tule kaasa, ma jagan sinuga oma krõbinaid”. “Ah mis sa nüüd, need ilmselt ei maitsegi mulle,” vastas Vurr, “aga miks ka mitte”.
Koduväravas jooksis perenaine juba neile vastu. “Oh Bella! Ära enam kunagi nii tee, ma mõtlesin, et ei leiagi sind enam üles!”, ta silitas ja kallistas koera ja Bella limpsis teda tänulikult. Siis märkas perenaine halli roheliste silmadega kassi. “Sa leidsid sõbra?” perenaine pakkus oma kätt kassile nuusutamiseks. “Kas sa aitasid Bella koju?”, Bella haugatas selle peale.
“No siis ma ei saa sind tänamata jätta.”lausus perenaine. Ta valas Bellale krõbinaid, kass aga krimpsutas nende peale nina. Siis avas perenaine tuunikalakonservi, sest kassitoitu tal kodus polnud, ja selle lõhna peale läks Vurr väga elevile. Loomad sõid kõhu täis ja jäid koos terrassi peale tukkuma. Perenaine kassi ära ei ajanud ning Vurr otsustas, et kutsikal on õpetajat vaja ning ei püüdnudki ära minna.
Ja mis kutsikas sellest loost õppis?
Kui sa lähed kodust kaugele, siis jäta alati meelde, kuidas tagasi tulla. Ükski lõbus asi pole väärt ära eksimist.
Ja mida kass õppis?
Ole abivalmis ja hea ning maailm on sinu vastu samuti lahke.
Autor Siim ja Karin