Kord ammu ammu elas ühes vanas metsas väike oravake nimega Nutsik. Ta elas koos oma sõpradega – jänese Jossi ja konna Kustiga – ühes hubases urus puude all. Nad veetsid oma päevi mängides, nalja tehes ja üksteisele trükke õpetades.
Ühel päikesepaistelisel hommikul ärkas väike oravake Nutsik oma pehmes urus magamast. Ta sirutas oma väikesed käpad unisena välja ja haigutas kõvasti, näidates oma teravaid hästihooldatud hambaid. Nutsik hüppas väledasti üles ja asus oma pruuni karvastiku eest hoolt kandma – ta pesti nägu värske allikavetega ning kammis oma pikka sabahari õrnalt läbi, et see säraks ja läikiks.
Kui Nutsik end esinduslikuks seadis, otsustas ta minna oma sõprade juurde. Ta lipsas kiiresti läbi puude, hüpates osavalt oksalt oksale oma tugevatel tagajalgadel. Varsti jõudis ta jänese Jossi urgu, kes alles magas sügavalt oma pehme heinte pesas. “Tõuse ja sära, mu sõber!” hüüdis Nutsik. “Täna on ilus päev metsaelu nautimiseks!” Joss pistis oma pikad kõrvad üles ja haigutas unisena. Siis hüppas ka tema üles, sirutas oma tugevaid jäsemeid ning asus end Nutsiku eeskujul korralikult sättima.
Järgmisena suundusid nad kahekesi konna Kusti tiigi äärde. Kusti magas veepinnal lehtede peal, kuid ärkas sõprade lärmi peale üles. Ta sukeldus sügavale tiiki, ujus ringi ja tuli siis rõõmsalt Nutsiku ja Jossi juurde. Kolm head sõpra olid valmis uueks päevaks täis seiklusi ja lõbu.
Pärast hommikust virgutavat pesu otsustasid Nutsik, Joss ja Kusti minna oma lemmikpuu juurde, kus kasvasid maitsvad pähklid, õunad ja marjad. Nad ronisid osavalt puu otsa, hüpates okstelt okstele oma teravate küünistega. Jõudnud tippu, istusid nad mugavalt jämedale oksale ja vaatasid üle terve metsa.
“Täna on eriti ilus päev!” hüüdis Nutsik rõõmsalt. Taevas oli ere sinine ja päike soojendas nende karvastikku. Tuul käis õrnalt läbi puu ladva ja tõi endaga maitsvaid lõhnu – magusat mett, värskeid ürte ja lilleõisi. Kõik tundus nii rahulik ja hubane.
Siis märkas terane silmaga Nutsik midagi erilist. “Vaadake, meie puul on tänavu eriti palju vilju!” hüüdis ta üllatunult. Tõesti, puu oksad olid koormatud pungade, õite ja valmivate viljadega, mida nad polnud varem näinud. Puuviljad rippusid kobaratena okste küljes, oodates korjamist.
“Peame kindlasti korraldama suure peo nende maitsvate viljade auks!” pakkus Nutsik elevusega. Tema sõbrad nõustusid rõõmuga. Nii hakkasidki nad elevusega pidu planeerima ja arutama, kuidas neid erilisi vilju parimal moel nautida.
Kõigepealt otsustasid nad, et peavad kutsuma kohale kõik oma sõbrad metsast.
“Mina võin joosta ümber terve metsa ja kõigile teada anda!” pakkus jänes Joss, kellel olid pikad kiired jalad. Ta hakkas sättima end teele – võttis kaasa joogivett ja natuke pähkleid energiaks. Siis jooksis ta kiiresti minema, et kõigile sõpradele head uudised edastada.
Samal ajal hakkasid Nutsik ja Kusti peaoks valmistuma. Nad ronisid alla puult ja asusid marju korjama. Nutsik roomas viljade järele kaugele okste vahele, kasutades oma painduvat saba tasakaalu hoidmiseks. Kusti korjas maas vedelevaid marju ja tassis neid oma seljas pesasse. Peagi olid nad kogunud toredad korvid täis värvikirevaid puuvilju.
“Nüüd on vaja valmistada maitsvad road!” ütles Nutsik. Nad mõtlesid välja retsepte – pähkli-marjakooki, puuviljasalatit ja mahlast smootit. Kusti läks otsima parimaid ürte maitsestamiseks ja Nutsik hakkas kooki küpsetama. Õhk täitus pärastlõunasel metsal ahvatlevate lõhnadega.
Kui Nutsik ja Kusti olid maitsvad road valmis saanud, hakkasid nad pidupaika ehtima ja kaunistama. Nad leidsid ilusaid värvilisi lillesid ning seadsid need voolava vee äärde vaasidega. Kusti tassis kokku säravaid käbisid ja tegi neist dekoratsioone. Nutsik ronis puu otsa ja riputas okste vahele erksavärvilisi lehti ning õisi.
Varsti olid nad loonud imekauni peopaiga, kuhu kostis lähedalt voolava oja rahustavad helid. Kõik oli valmis sõprade saabumiseks. Õnneks jõudis sel hetkel tagasi ka Joss, kes oli joostes kõigile külalistele kutse edastanud. Tema jutust selgus, et kõik olid väga elevil ja lootust täis peole tulema.
Peagi hakkasidki külalised saabuma. Esimene oli siil Sass, kes tõi kaasa maasikaid. Tema järel saabusid öökull Oskar ja nugis Mõmm, kes tõid endaga mett ja pähkleid. Üksteise järel liitusid teisedki sõbrad – nad tõid kaasa erinevaid hõrgutisi ja kingitusi. Õhk oli rõõmsast ootusest pingul. Lõpuks olid kõik kohal ja valmis pidutsema.
Nad istusid maha suure laua ümber, mis oli kaetud Nutsiku ja Kusti valmistatud maitsvate roogadega. Kõigile anti tassidesse värskelt pressitud mahla.
“Tere tulemast meie viljapeole!” kuulutas Nutsik. “Täname teid, et tulite selle erilise puu saaki nautima.” Ta näitas üles uhkele puule, mis oli endiselt täis küpset vilja. Külalised itsitasid imestusest ja tänulikkusest.
Siis asuti sööma. Kõigile maitsesid väga Nutsiku pähkli-marjakook, Kusti ürdivürtsitatud puuviljasalat ja mahlased smootid. Peolaualt kostis naeru, lobisemist ja mõnusa söömise hääli. Kõht täitus maitsvate roogadega ja süda rõõmust.
Pärast söömist tõusid külalised üles ja hakkasid tantsima rõõmsa muusika saatel. Nutsik mängis puuokstel trummi, Kusti puhus oma torupilli ja Joss lõi kaasa hoogsa rütmiga. Kõik keerutasid ja pöörlesid, naerdes ja plaksutades. Mets oli täis lõbusat sagimist ja muljetavaid tantsusamme.
Pärast lõbusat tantsu ja tralli rahunes pidu vaikselt maha. Külalised tänasid Nutsikut, Jossi ja Kustit südamliku peo eest.
“See oli parim pidu, mida mets kunagi näinud on!” kiitis siil Sass.
“Toredad olid teie tantsud ja maitsvad toidud,” lisas nugis Mõmm naeratades.
Kõik olid väga tänulikud saadud rõõmu ja sõpruse eest. Nad lubasid kindlasti varsti jälle kokku saada. Siis hakkasid külalised hajuma oma kodu poole, et pärast väsitavat pidu puhata.
Ka Nutsik, Joss ja Kusti olid õnnelikud ja rahulolevad. Nad koristasid peopaiga, kustutasid tule ja läksid oma urgu puhkama. Magama minnes arutles Nutsik, kui tore oli kõiki sõpru kokku tuua ja neile rõõmu valmistada.
Tänu ühele erilisele puule said nad korraldada vägevaima peo, mida keegi kunagi näinud. Nutsik uinus õnnelikult, teades, et sõprus ja hoolivus on kõige olulisemad asjad elus.