Ühel päikesepaistelisel hommikul ärkas väike tüdruk Mia üles oma pehmes pesas, oma toas.
Ta ringutas mõnusalt
ja itsitas rõõmsalt.
“Täna tuleb imeline päev!”, mõtles Mia, ta lihtsalt tundis seda.
Tal on plaanis minna metsa jalutama.
Mia sibas trepist alla,
sõi hommikusööki
ning kui oli emalt luba küsinud,
võttis värava juurest oma korvi
ja astus rõõmsalt metsa poole.
Mets olid rohelust täis
ja lilled õitsesid,
liblikad lendlesid õielt õiele
ja mesilased sumisesid.
Mia korjas maju oma korvi,
see oli ilus päev.
Mia armastas metsas jalutamist,
ta istus ühele pehmele sambla
padjale puhkama,
sõi marju ja nautis päikesepaistet…
…peale mõningast mõnulemist
jätkas Mia oma teed läbi metsa.
Ta märkas, et puud hakkasid
üksteisest kaugenema
ja tee viis avarale lagendikule,
kus ta kunagi varem käinud polnud.
Lagendiku keskel oli suur kivivärav,
mille kohal rippus hõbedane silt
“Tere tulemast Tagurpidimaale!“.
Mia vaatas väravat ja mõtles
“Mis koht see Tagurpidimaa veel on?”
Värav oli kaunistatud imelike
sümbolite ja mustritega.
Mia tahtis väga teada,
kuhu see värav viib.
Tüdruk hingas sügavalt sisse
ja astus siis läbi värava
Tagurpidimaale.
Talle avanes imeline vaatepilt –
kõik seal oli pea peale pööratud!
Puud kasvasid nii,
et juured jäid taeva poole
ja lopsakad võrad maapinna suunas.
Pilved ujusid ringi mööda maad
ja vihm sadas ülespoole.
Mia vaatas imestusega ringi.
Ta märkas puud,
mille otsas rippusid
suured punased õunad.
Kuid need rippusid ülespoole,
justkui oleks keegi
need puule kinnitanud.
Ta võttis ühe õuna,
see maitses nagu maasikas,
mida ta enne metsast korjanud oli.
Mia astus edasi järve äärde,
mis oli täiesti sinine,
kuid selle vesi voolas
eemal asuvast kosest hoopis üles.
Seened järve kaldal olid ekstra suured
ja nägid välja nagu väikesed paadid,
seenejalg mastiks.
Järve kohal lendasid linnud,
jalad ees ja tiivad selja taga.
Mia mõtiskles,
kas selle seenega saaks ka
päriselt järvele sõitma minna,
kuid märkas siis hoopis
ühte kummalist olendit.
Olend kõndis tema poole tagurpidi
ning lehvitas üle õla vaadates,
tal olid pikad kõrvad
ja lühike saba
ning ta kandis sinist mütsi.
“Tere tulemast Tagurpidimaale!”
ütles olend rõõmsalt.
“Minu nimi on Pudu ja ma elan siin.”
Mia vaatas Pudu suurte silmadega.
“Tere! Minu nimi on Mia
ja ma tulin siia läbi värava metsast.
Kõik on siin nii imelik-
kas mina tulin siis Õigetpidimaalt? “.
Pudu naeris.
“See oleneb kummalt poolt
väravat sa pärit oled,
sest minu jaoks on sinu
kodu “Tagurpidimaa”
ja minu jaoks on siin kõik õigesti,
sest nii on alati olnud”.
“Kuidas sa tagurpidi kõndides ei komista?” uuris Mia.
“Meil siin Tagurpidimaal
on kõigil sabad.
Saba annab meile märku
kui midagi ohtlikku läheduses on.”
vastas Pudu.
“See on küll üks imeline saba!”
imetles Mia oma uut sõpra.
Pudu haaras Mia käest:
“Tule, ma näitan sulle ümbrust!”
ja nad hakkasid läbi
imelise Tagurpidimaa kõndima.
Mia kõndis tavaliselt,
Pudu jalad aga liikusid sujuvalt
selja tagant ettepoole,
justkui tantsiksid nad mingit veidrat,
ent lõbusat tantsu.
Tagurpidimaa mets oli nii kummaline.
Samblad ja seened helendasid
soojades värvides,
andes tervele metsale võluva valguse.
Puude oksad olid täis linnupesi
ja igas pesas laulsid munad,
samal ajal kui linnud,
lennates tagurpidi,
viisid neile ussikesi ja putukaid.
Mia ja Pudu jõudsid
värviliste lillede juurde,
mis kasvasid taeva poole
ning nende õied olid kujult
nagu väikesed vihmavarjud,
mis hoidsid varrele toetudes
päikese käes silmi lahti.
Mesilased lendasid tagurpidi
ja kogusid nektarit,
siis vuhises neist
selg ees mööda kilpkonn.
“On tal alles kiire!”
Imestas Mia.
Pudu vastas:
“Teil on siis kilpkonnad aeglased jah?
Kas teod on teil kiired või aeglased?”.
“Väga aeglased,” vastas Mia
ja nägi siis möödakihutavat tigu,
isegi tolmupilv oli järel.
Pudu ja Mia jõudsid väikesele turule, mis oli täis erinevaid lette,
kõik kaupmehed sabadega nagu
Targurpidimaale kohane.
Lettidel leiduv kaup
oli aga eriti põnev.
Seal olid purgid,
mis hoidsid sees
värvi asemel muusikat
ja kui purk lahti tehti,
täitis õhku kaunis meloodia.
Oli ka köögivilju,
mis küpsetasid ennast ise,
kui neid päikese käes hoida.
“Juua tahad?” küsis Pudu
ning ulatas tüdukule pudeli,
mis oli mulle täis.
Ümmargused veetilgad olid pudelis
ja veeresid Miale suhu
kui ta korgi avas.
Varsti võlus Pudu välja piknikukorvi,
puding ronis ise lusika peale
ja viinamarjad hüppasid
täpselt Miale suhu.
Vahel hüppasid viinamarjad liiga kiiresti
ja kui suhu enam ei mahtunud,
võis viinamarjaga ka vastu nina saada.
Pudu ja Mia naersid kõht kõveras,
nii lõbusat einet polnud
tüdruk veel enne saanud.
Eriti vaimustuses oli
Mia lutsukommidest,
mis poole lutsumise pealt
maitset muutsid.
Aga närida ei tohtinud,
muidu maitse ei muutunud.
Kui päike hakkas loojuma –
või õigemini tõusma,
sest ka see oli Tagurpidimaal teisiti –
otsustas Mia,
et on aeg naasta oma maailma,
ema kindlasti juba igatseb teda kodus.
Pudu saatis Mia
tagasi kivivärava juurde.
“Kas ma võin sulle veel külla tulla?”
küsis Mia.
“Muidugi võid! Aga tea,
et värava suudavad leida vaid need,
kes oma fantaasial lennata lubavad!”
Mia lehvitas Pudule hüvastijätuks
ja astus tagasi läbi värava.
Hetkega tundus kõik
tavapärane ja õigesti.
Puud kasvasid tavaliselt,
linnud lendasid tavapäraselt
ja mets vaikis tavapäraselt.
Mia oli ühtaegu rõõmus
ja kurb ka, sest Tagurpidimaa
oli olnud väga imeline!
Päike hakkas loojuma,
Mia suundus kodu poole,
et mitte pimedas metsa jääda.
Meil pole kahjuks helendavaid seeni,
mis metsa ka öösel
maagiliseks muudaks.
Ta võttis möödaminnes
samblapadjalt oma marjakorvi,
mille ta päikese käes
mõnuledes maha unustas.
Seal oli marju ka emale.
Ema juba ootas teda,
õhtusöök oli laual.
“Mul on nii tore kodu!
Siin on kõik nii õigesti!”
ütles Mia emale,
enne kui ema jõudis hilinemise
pärast noomima hakata.
Tüdruk jutustas talle
oma seiklusest Tagurpidimaal.
Ema kuulas imetlusega:
“Mia, see kõlab nii imeliselt!
Palun joonista mulle,
kuidas Pudu välja nägi.”.
Mial oli väga lennukas fantaasia
ja ema teadis,
et tütar satub veel mitmeid kordi
Pudule Tagurpidimaale külla.
Varsti oli terve sein täis
ilmelisi pilte Tagurpidimaast,
selle tegelastest ja võluasjadest.