Kord elas ühes väikeses külas üks vaene talumees, kes tahtis väga oma tütrele jõuludeks kingitust teha.
Aga tal polnud raha ega midagi muud väärtuslikku, mida müüa.
Ta otsustas minna metsa puid raiuma, lootuses leida mõnda erilist puud, mida külas puusepale maha müüa.
Metsas kõndides nägi ta üht suurt ja ilusat kuuske, mis oli kaunistatud kuldsõõride ja hõbepärlitega.
Talumees arvas, et see on jõuluvana kuusk ning selle eest saab kindlasti palju raha.
Aga kui ta kirvega kuuske lõi, kuulis ta valusat häält: “Ai, ai, ai, mis sa teed? Sa lõhud mind!”
Talumees ehmus ja vaatas ringi.
Ta ei näinud kedagi peale kuuse.
Siis sai ta aru, et kuusk ise rääkis temaga.
“Kes sa oled ja miks sa räägid?” küsis talumees imestunult.
“Ma olen kuusehaldjas, kes elab selle kuuse sees,” vastas hääl.
“Ma olen siin juba sada aastat elanud ja hoolitsenud selle kuuse eest. Palun ära raiu mind maha, ma palun sind!”
Talumees tundis kaastunnet kuusehaldja vastu ja pani kirve ära.
“Ma ei taha sulle haiget teha,” ütles ta.
“Aga ma pean oma tütrele jõuludeks kingituse tegema. Kas sa ei tea, kust ma võiksin leida midagi väärtuslikku?”.
Kuusehaldjas mõtles natuke ja ütles siis: “Ma tean üht koobast, kus elab üks ahne lohe. Ta on kogunud endale suure varanduse, mida ta kunagi ei kasuta.
Kuusehaldjas hoiatas edasi: “Kui sa julged, võid minna sinna ja võtta midagi tema aardest. Aga ole ettevaatlik, lohe on väga ohtlik ja kuri.”
Talumees kartis lohet, aga armastus oma tütre vastu muutis ta julgeks.
Ta küsis kuusehaldjalt, kus koobas asub, ja läks sinna.
Koobas oli pime ja sünge.
Talumees kuulis lohe norskamist ning hiilis vaikselt sisse.
Ta nägi suurt kuhja kulda, hõbedat, ehteid ja muud kraami.
Ta võttis ühe kuldse käevõru ja pistis selle taskusse.
Siis tahtis ta minema joosta, aga lohe ärkas üles ja nägi teda.
“Kes sa oled ja mida sa siin teed?” urises lohe vihaselt. “Sa oled varas, kes tuli mu aaret varastama. Ma söön su ära!”
Talumees hakkas värisema ja palus lohet: “Palun ära söö mind, ma olen vaene talumees, kes tahtis oma tütrele jõuludeks kingitust teha. Ma võtsin ainult ühe käevõru, see pole midagi sinu varanduse kõrval. Anna mulle andeks ja lase mul minna.”
Lohe naeris pilkavalt ja ütles: “Sa arvad, et ma olen nii rumal, et usun su juttu? Sa oled ahne ja alatu, nagu kõik inimesed. Sa ei vääri mu halastust. Ma söön su ära ja siis lähen ma su külla ja hävitan kõik, kes seal elavad. Nii saan ma kätte kõik, kes on mind solvanud ja seganud.”
Talumees oli meeleheitel ja ei teadnud, mida teha.
Ta mõtles oma tütrele ja teadis, et tema juurde naasmine on palju olulisem kui üks käevõru.
Ta võtis taskust ehte ja viskas selle lohele silma.
Lohe karjatas valust ja sulges silma.
Talumees kasutas võimalust ja jooksis koopast välja.
Ta jooksis nii kiiresti kui suutis, kuni jõudis kuuseni, kus kuusehaldjas elas.
Kuusehaldjas oli õnnelik, et talumees lohe käest pääses: “Sa oled väga vapper ja nutikas. Sa pead saama oma tütrele kingi teha.”
Haldjas juhendas edasi: “Võta üks neist kuldsõõridest, mis kaunistavad mu kuuske. Need on maagilised ja toovad sulle ja su perele õnne.”
Talumees tänas kuusehaldjat ja võttis ühe kuldsõõri.
Siis läks ta tagasi oma armsasse talumajja ja andis kuldsõõri oma tütrele.
Tütar oli väga rõõmus ja kallistas oma isa.
Talumees rääkis talle oma seiklusest ja ütles, et kuldsõõr on maagiline.
Kuldsõõr sobis hästi sõrmuseks ning tütar pani selle sõrme ja tundis, kuidas tema süda täitus rõõmu ja armastusega.
Sellest päevast alates elasid talumees ja tema tütar õnnelikult ja rahulikult, tundes rõõmu sellest, mis neil on.
Kuusehaldjas külastas neid sageli ja tõi neile kingitusi.
Lohe aga jäi oma koopasse ja ei julgenud enam kunagi välja tulla, sest ta kartis, et talumees viskab talle veel midagi silma.
Muinasjutt by Unekati