Kord oli üks väike tüdruk nimega Mari. Mari oli viie aastane ja tal oli väike vend Joosep, kes oli kolmene. Mari ja Joosep ootasid terve talve ja kevade, et suvi tuleks, sest siis saavad nad minna vanaema juurde maale.
Vanaema elas väikeses majas metsade ja põldude vahel. Seal oli alati lõbus ja seikluslik, sest vanaema teadis nii palju lugusid ja oskas palju toredaid mänge välja mõelda.
Ühel päikesepaistelisel hommikul pakkisid Mari ja Joosep oma seljakotid. Nad panid sinna oma lemmikmänguasjad, värvipliiatsid ja raamatu. Ema andis neile ka kaasa mõned maitsvad võileivad ja mahla.
“Eks te olge siis vanema juures tublid,” ütles ema, kui nad autosse istusid.
“Jaa, ema!” hüüdsid Mari ja Joosep. Nad olid nii põnevil!
Kui nad lõpuks vanaema juurde jõudsid, ootas vanaema neid juba värava juures, naeratus näol ja lehvitas käega. Vanaema kandis alati oma punaste lilledega põlle ja peas oli tal suur õlgkübar, mis kaitses teda päikese eest.
“Minu kallid lapsed!” hüüdis vanaema ja kallistas mõlemat. “Nii tore, et te jälle siia tulite! Meil on nii palju asju teha!”
Järgmisel hommikul ärkasid Mari ja Joosep vara, isegi enne kukelaulu. Õhus oli tunda värsket suvehommiku lõhna ja väike tuuleiil liikus läbi puude lehtede, tekitades õrna sahina. Linnud laulsid rõõmsalt, tervitades uut päeva, ja päikesekiired piilusid mänguliselt läbi akna kardinate, täites toa sooja valgusega.
Vanaema oli juba üleval ja köögis askeldamas. Tema helged juuksed olid kokku seotud salli sisse, et need ei segaks, ja ta liikus osavalt pliidi juures, nagu oleks ta seal sündinud. Pannkoogid kerkisid pannil, levitades ruumis tuttavat ja suupärast lõhna. See oli vanaema retsept – salajane segu, mida ta oli aastaid täiuslikkuseni viimistlenud. Ta lisas tainasse alati näpuotsaga armastust ja lusikatäie mälestusi.
Vanaema moos, mida ta oli terve suve valmistanud, ootas juba laual. Moosi lõhn oli magus ja samal ajal pisut hapukas, täpselt nii, nagu Mari ja Joosepile meeldis. See moos oli eriline, kuna vanaema lisas sinna alati natuke kaneeli ja sidrunikoort, mis andis sellele ainulaadse maitse.
“Näe, teie lemmikud pannkoogid!” hüüdis vanaema rõõmsalt, kui lapsed kööki tulid. Ta naeratas, nähes Mari ja Joosepi säravaid nägusid, ja ulatas neile igaühele taldriku, millel oli suur kuhjatäis pannkooke.
“Need lõhnavad nii hästi!” hüüdis Mari silmade särades ja istus kiiresti laua taha. Ta võttis suure lusikatäie moosi ja määris selle heldelt pannkoogi peale, vaadates, kuidas see aeglaselt pannkoogi soontesse sulab. Joosep, kes ei suutnud oodata, ronis tema kõrvale ja hakkas lusikaga rõõmsalt lauale koputama, nõudes oma osa.
Pärast maitsvat hommikusööki olid Mari ja Joosep täis energiat ja valmis uuteks seiklusteks. “Lähme vanaemaga aeda,” pakkus Mari, ja Joosep hüppas rõõmsalt üles, nõusolekut andes.
“Lapsed, võite igast põõsast marju korjata,” ütles vanaema, naeratades. “Aga ainult nii palju, kui jaksate süüa.”
Mari ei lasknud end kaks korda paluda ja leidis kiiresti vaarikapõõsa. Ta hakkas usinalt marju noppima, iga kord, kui ta ühe vaarika suhu pistis, muutus tema nägu naeratusest veelgi laiemaks. Joosep, kes armastas maasikaid, otsis vahepeal maasikataimi ja hüüdis rõõmsalt, kui leidis suure punase marja.
Lapsed sõid ja naersid, nautides iga magusat suutäit. Päike paistis nende peale ja nad tundsid, kuidas soe tuul neid õrnalt puudutab. Nende sõrmed ja suu läksid marjadest kõik punaseks, aga see ei seganud neid.
Kui Mari ja Joosep olid oma kõhud täis söönud ja nende põsed punaseks muutunud, rääkis vanaema neile ühest salajasest rajast metsas. Ta ütles: “Teate, lapsed, siin metsa sees on üks salajane rada. Kui te julgete, võite sinna minna ja avastada, mis seal on.”
Mari ja Joosep vaatasid üksteisele otsa ja mõtlesid, et see kõlab väga põnevalt. Nad teadsid, et metsas võib olla palju huvitavaid asju. Nii otsustasidki nad minna salajasele rajale. Enne kui nad lahkusid, andis vanaema neile väikese korvi, et sinna korjata erilisi asju.
Kui Mari ja Joosep metsas kõndisid, oli seal jahe ja natuke pime, sest puud varjasid päikese. Nad liikusid tasa ja vaikselt, sest nad ei tahtnud linde ega loomi häirida. Tee peal nägid nad palju ilusaid liblikaid, kes lendasid ringi ja kuulsid, kuidas oravad puude otsas krõbistasid.
Äkki kuulsid nad krabinat. Mari peatus ja võttis Joosepil käest kinni. “Kas sa kuuled seda?” küsis ta sosinal.
“Jah,” vastas Joosep, “mis see küll võiks olla?”
Nad kummardusid ettevaatlikult ja piilusid põõsaste taha. Seal nägid nad väikest jänest, kes rahulikult mahlakat lehte näris. Jänes vaatas lapsi oma suurte, sõbralike silmadega. Kuid kui jänes nägi, et lapsed teda vaatavad, hüppas ta kiiresti minema.
“Oi, kui armas!” ütles Mari vaikselt. “Jänesed on tõesti väga kiired!”
Metsa sügavamale minnes kuulsid Mari ja Joosep veekohinat.
“Kuule, seal on vist järv!” ütles Mari elevusega.
Mari ja Joosep otsustasid minna hääle suunas. Nad kõndisid veidi ja siis nägidki järve. Järv oli suur ja sinine. Päike säras taevas ja peegeldus vee pealt, tehes vee pinnale läikivaid täppe. Vesi laksus rahulikult kaldal.
“Me võime ujuma minna!” hüüdis Joosep rõõmsalt, sest talle meeldib ujuda.
“Aga meil pole ujumisriideid kaasas,” ütles Mari natuke kurvalt. Ta tahtis ka ujuma minna, aga polnud kindel, kas tohib.
Äkki tuli nende juurde vanaema. Ta oli lastega koos metsas ja oli neile järele jõudnud.
“Pole hullu,” ütles vanaema lahkelt. “Siin on nii soe ilm, et te võite oma riietega vette minna. Ma olen siin ja vaatan, et te midagi rumalat ei teeks.”
Mari ja Joosep olid väga rõõmsad. Nad jooksid kiiresti vette ja hakkasid sulistama. Nad pritsisid vett ja naersid kõva häälega. Mari õpetas Joosepile, kuidas vee peal hõljuda, mis tähendab, et sa lamad vee peal ja püsid pinnal. Joosep proovis ujuda nagu kala, liigutades käsi ja jalgu.
Nad mängisid ja hüppasid vees väga pikalt. Lõpuks tundsid nad end väsinuna. Nad otsustasid kaldale tagasi minna ja puhata.
Kaldal ootas neid vanaema. Ta oli neile väikese pikniku valmis pannud. Seal olid maitsvad küpsised, krõmpsuvad õunad ja vanaema kuulus limonaad. Lapsed istusid ja sõid ning jõid, kuni nende kõhud olid täis.
Pärast lõunat olid Mari ja Joosep ujumisest väsinud. Nad otsustasid koju minna. Tee viis läbi metsa, kus nad jalutasid koos.
Kõndides märkasid nad midagi huvitavat. See oli väike puumaja, mille keegi oli ehitanud puude vahele. Puumaja nägi välja vana ja natuke katki, kuid see muutis asja veel põnevamaks. Mari ja Joosep tahtsid kohe seda lähemalt uurida.
“See on nagu päris salajane koht!” ütles Mari rõõmsalt.
“Jah, siin saaksime me oma varandust hoida,” lisas Joosep.
Lapsed ronisid puumaja trepist üles ja vaatasid ringi. Seal oli väike vana plekkkast. Kastis sees olid mõned vanad mängukaardid ja mõned roostes võtmed. Nad võtsid võtmed endaga kaasa. “Äkki vanaema teab, kuhu need võtmed sobivad,” arvas Mari.
Kui Mari ja Joosep lõpuks koju vanaema juurde jõudsid, oli vanaema juba köögis õhtusööki valmistamas. Vanaema kuulas huviga, kuidas lapsed jutustasid oma seiklustest metsas ja sellest, kuidas nad puumaja leidsid.
“Need võtmed kuuluvad vana laudakambri juurde,” ütles vanaema mõtlikult. “See on vana ja lukus. Ma arvan, et homme võiksime minna ja vaadata, mis seal sees on.”
Järgmisel hommikul olid Mari ja Joosep väga elevil. Nad olid nii uudishimulikud, sest tahtsid teada, mis on seal salapärases laudakambri sees. Pärast hommikusööki läksid nad koos vanaemaga lauda juurde.
Laut oli vana ja natuke viltu vajunud. Selle suured puidust uksed krigisesid valjult, kui neid liigutada. Tuul puhus pragude vahelt läbi ja tegi vilistavat häält. Vanaema võttis oma suured võtmed ja hakkas neid ükshaaval proovima. Lõpuks leidis ta õige võtme. Vanaema keeras võtme lukus ja uks avanes tasakesi.
Mari ja Joosep vaatasid sisse ja nägid, et laudakamber oli pime ja täis tolmu. Seal oli palju vanu kaste ja riiulid olid täis igasuguseid vanu asju. Lapsed olid väga põnevil ja hakkasid asju uurima. Nad leidsid igasuguseid vanu riideid, katkiseid mänguasju ja vana fotoraami, mille sees oli mustvalge pilt.
“Vanaema, kes need asjad siia jättis?” küsis Mari.
Vanaema naeratas ja ütles: “Need on minu lapsepõlvest. Näete seda nukku? See oli minu lemmiknukk, kui ma väike olin. Ja see mänguauto kuulus teie vanaisale, kui ta oli poisike.”
Mari ja Joosep vaatasid vanaema suurte silmadega. Nad ei teadnudki, et vanaemal ja vanaisal oli nii palju toredaid vanu asju. Lapsed istusid seal tolmuses laudas ja kuulasid vanaema jutte vanadest aegadest. Neil oli nii tore kuulata, kuidas vanaema rääkis oma lapsepõlvest ja kõigist nendest asjadest, mis talle kunagi kuulusid.
Kui nad lõpuks laudast välja tulid, oli päike juba kõrgel taevas. Oli väga soe ilm. Nad olid põnevil, sest tahtsid leida oma aaret. Mari ja Joosep kõndisid tagasi puumaja juurde. See oli nende lemmik koht, kus mängida ja peita asju.
Nad võtsid välja vanad mängukaardid ja võtmed, mida nad olid leidnud. “Paneme need oma salajasse peidupaika,” ütles Mari. Nad panid kõik asjad väikese kasti sisse ja peitsid kasti puumajja.
“Nüüd on see meie aare ja keegi teine ei tea sellest midagi,” ütles Mari rõõmsalt. Ta tundis end väga uhkena, sest neil oli nüüd oma saladus.
“Nagu päris aardeküttidel!” hüüdis Joosep ja tema silmad särasid. Ta tundis, et nad on nagu tegelikud seiklejad, kes otsivad aardeid.
Mari ja Joosep istusid puumaja ees ja mõtlesid, mis veel võiks olla nende aare. Nad olid väga elevil, sest nad tahtsid koguda palju erilisi asju. Nad otsustasid, et iga kord, kui nad vanaema juurde tulevad, toovad nad midagi erilist ja panevad selle oma salajasse aardekasti.
Nii hakkasidki Mari ja Joosep koguma väikseid aardeid, et nende peidupaik oleks täis imelisi ja erilisi asju. Iga kord, kui nad midagi uut leidsid, läksid nad rõõmsalt puumajja ja panid selle oma kasti. See oli nende saladus ja see tegi nad väga õnnelikuks.
Ühel hommikul, kui Mari ja Joosep veel magasid, kostis uksele koputus. Vanaema läks uksele ja nägi seal oma naabrinaist proua Elsat, kes kandis suurt korvi.
“Tere, kallis Elsa,” tervitas vanaema sõbralikult. “Mis sind nii vara siia toob?”
“Tere, vanaema!” vastas Elsa rõõmsalt. “Ma tegin hommikul ahjus värskeid pirukaid ja mõtlesin, et toon sulle ka mõned. Ma kuulsin, et su lapselapsed on külas.”
“Oi, kui tore! Nad rõõmustavad kindlasti,” ütles vanaema. “Aitäh, et meile mõtlesid.”
Kui Mari ja Joosep kööki tulid, ootasid neid laual suured, soojad pirukad, mis lõhnasid imeliselt. Proua Elsa oli lahkunud, aga ta oli jätnud lastele kirja, et nad on alati teretulnud tema juurde külla, kui tahavad mõnda uut lugu kuulda.
“Proua Elsa oskab rääkida põnevaid lugusid oma noorpõlvest,” ütles vanaema. “Kui te olete söönud, võime minna ja teda külastada.”
Pärast hommikusööki asusid Mari, Joosep ja vanaema teele proua Elsa maja poole. Elsa maja asus vanaema majast mitte kaugel, suure pärnapuu all. Maja oli väike ja õdus, aknad olid lilledega kaunistatud.
Proua Elsa tervitas neid naeratusega ja kutsus nad sisse. Ta pakkus lastele oma kuulsat õunamahla ja nad istusid kõik suure puust laua ümber.
“Kas te tahaksite kuulda lugu, mis juhtus minuga, kui ma olin umbes teie vanune?” küsis proua Elsa. Mari ja Joosep noogutasid innukalt.
“See juhtus ammu, kui ma olin väike tüdruk,” alustas Elsa. “Meil oli kodus üks vana raamat, mis oli täis kaarte ja pilte. Ühel päeval leidsin ma kaardi, mis näitas teed peidetud aardeni metsas. Mu vend ja mina otsustasime seda otsima minna.”
Mari ja Joosep kuulasid suu ammuli. Nad armastasid lugusid aardetest!
“Metsas kõndisime me tükk aega ja lõpuks jõudsime suure tamme juurde,” jätkas Elsa. “Kaardi järgi pidi aare olema selle puu all. Me kaevasime ja kaevasime, kuni leidsime vana puidust kasti. Kastis ei olnud kulda ega vääriskive, vaid hoopis vanaema vanad ehted ja isa vana taskukell.”
“Lõpuks mõistsime, et aare polnud mitte väärtuslikes asjades, vaid mälestustes ja lugudes, mis nende asjadega kaasas käisid,” ütles Elsa lõpetuseks. “See oli minu jaoks kõige suurem õppetund.”
Mari ja Joosep olid vaimustuses. Nad tänasid proua Elsat loo eest ja lubasid, et tulevad kindlasti varsti jälle külla.
Päevad vanaema juures lendasid kiiresti. Mari ja Joosep veetsid iga päeva õues mängides, ujudes järves, avastades metsas uusi teid ja aidates vanaemal aias. Iga õhtu lõppes vanaema lugudega, mis tegid nad rõõmsaks ja uniseks.
Viimasel päeval enne kojuminekut otsustasid Mari ja Joosep oma aardekasti veel korra üle vaadata. Nad võtsid selle puumajast alla ja istusid vanaema maja verandal.
“Vaata, Mari, siin on see vana võtmekimp,” ütles Joosep, võttes võtmed kastist välja.
“Ja siin on need mängukaardid, mis me leidsime,” lisas Mari.
Nad vaatasid kastis olevaid asju ja mõtlesid, kui palju lõbusat ja põnevat nad selle suve jooksul olid kogenud. Nad teadsid, et nende suurim aare oli nende peres ja sõprades, kellesse nad väga kiindusid.
“See oli parim suvi,” ütles Mari lõpuks.
“Jah, ja ma ei jõua ära oodata, millal me jälle siia tuleme,” lisas Joosep.
Vanaema tuli nende juurde ja kallistas neid mõlemaid. “Minu kallid lapsed, ma ootan teid alati tagasi. Siin on alati teie kodu.”
Kui ema ja isa tulid neile järele, pakkisid Mari ja Joosep oma asjad ja ütlesid vanaemale head aega. Nad kallistasid teda kõvasti ja lubasid, et kirjutavad talle tihti.
Autos koduteel rääkisid Mari ja Joosep oma vanematele kõigest, mida nad olid teinud ja näinud. Nad rääkisid puumajast, aardekastist ja proua Elsa põnevatest lugudest.
Ema ja isa naeratasid. “Meil on hea meel, et teil oli nii tore suvi,” ütles ema. “Teie vanaema armastab teid väga ja ma olen kindel, et ta ootab juba järgmist suve, et teid taas näha.”
Kui nad lõpuks koju jõudsid ja oma voodisse pugesid, mõtlesid Mari ja Joosep kõigile toredatele mälestustele, mis nad vanaema juures olid loonud. Nad teadsid, et see suvi jääb neile igaveseks meelde ja nad ei jõua ära oodata järgmist suve, et taas vanaema juurde minna.
Ja nii nad jäidki magama, naeratus näol ja unistused südames.