Triin on üks imeline esimese klassi tüdruk, nutikas, osav ja lahke. Kord juhtus aga, et ta unustas ära kõik need head asjad.
Ühel õhtul, kui Triin koos emaga raamatuid vaatas, teatas tüdruk: “Ma ei taha enam võimlemistenni minna”.
“Miks siis?” küsib ema imestunult?
“Ma tunnen, et ma ei saa üldse hakkama. Mitte midagi ei tule välja ja teised tüdrukud isegi naersid täna minu üle” vastab tüdruk, samal ajal nägu padja sisse peites.
“See polnud neist küll väga ilus,” nõustus ema kaastundlikult.
“Mul ei tulnud ka täna üks asi välja. Pidin tööjuures kirja kirjutama ja no ei leidnud õigeid sõnu” lausu selle peale ema.
“See pole üldse sama.., “ vaidles Triin kuid küsis siiski, “mis sa siis tegid?”.
“Ma tegin pausi, tegin endale teed ja kuulasin natuke aega lihtsalt vaikust”, vastas ema.
“Ma ei taha vaikust kuulata…” teatas tüdruk.
“Sa ei peagi,“ naeris ema, “aga võibolla vajad ka sina pausi?
Mis sa arvad, kui homme ei lähegi trenni?
Harjutame õhtul koos kodus ja keegi ei naera.”
“Võib ju proovida,” nõustus tüdruk, “aga kui mul välja ei tule, siis ma enam trenni ei lähe.”
Järgmisel päeval õhtusöögilauas hakkas Triin nutma, “mul ei tulnud täna midagi välja. Isegi kunstitunnis läks vesi pildile ja enne lõhkusin oma lemmiku tassi ära.”
“Ma märkan, et sa räägid ainult halbadest asjadest,” täheldab ema, “kas on midagi, mis aitaks sul praegu tuju paremaks teha?”
“Mkm..” raputas Triin pead.
Selle peale võttis ema tüdrukul käest kinni, nad istusid diivanile ja ema pani telekast käima naljakad kassivideod. Juba mõne aja pärast naersid mõlemad.
“Kas sa aitaksid mul köögi ära koristada,” palub ema.
Nad panevad koos nõud nõudepesumasinasse ja Triin pühib lapiga.
“Sa oled nii tore abiline, laud sai nii korralikult puhtaks!” kiidab ema tütart. Triin naeratab.
Siis ütleb ema rahulolevalt: “Mul tuleb korra hoidmine nii hästi välja, tead, mul on töö juures kõige korralikum töölaud.” Triin lihtsalt kuulab.
Edasi paneb ema muusika käima, korraliku diskotümpsu. Ta meelitab tütre tantsima ja nad tantsivad õige mitu lugu, hüpates, lollitades ja kaasa lauldes kuni enam ei jaksa.
“Ma arvan, et ma olen päris hea tantsija,” ütleb ema.
“Ma pole selles nii kindel,” naerab Triin.
“Aga vot mulle ei loe, et sina nii arvad. Mul oli lõbus, ma tundsin ennast hästi ja ma tantsin nii ka edaspidi.” raputab ema tütre kommentaari maha ja lisab: “Sinuga oli väga lõbus tantsida, aitäh!”
Nüüd pesid ema ja tütar koos hambaid. Ema kreemitab nägu ja ütleb: “Ma olen nii ilus, ma hoolitsen enda eest väga hästi.” Triin lihtsalt vaatab silmanurgast ema ja läheb kammib siis eriti hoolsalt juuksed ära.
Voodis loeb Triin emale raamatut ette ja ema kiidab: “Sa loed iga päevaga järjest ilmekamalt, mulle meeldib sind kuulata.”
Siis ehmub Triin: “Me ju ei harjutanudki võimlemist!”
“Homme harjutame, vahel on vaja teha asju, mis sulle lihtsalt lõbu pakuvad.” vastab ema.
“Tegelikult oli tõesti päris tore päev,” nõustus Triin.
Ema soovis tütrele head ööd ning pärast ukse sulgemist lausus kõva häälega: “Mul on nii imeline tütar!”.
Triin kuulis seda ja naeratas omaette.
Järgmisel päeval õhtusöögilauas alustas ema: “Täna märkasin, et mu sõber töö juures on kurb. Ma viisin talle tassikese kohvi ja küpsise.”
“Kas ta läks rõõmsamaks?” uuris Triin.
“Ta naeratas mulle, tänas.” vastas ema ja päris tütrelt, “kas sa ka mõne väikese heateo täna tegid?”.
“Eee, ma ei mäleta,” tüdruk jäi mõttesse, “Kas Tarmole oma õpiku laenamine loeb?”.
“Muidugi loeb,” naeratas ema, “Kas läheme harjutame nüüd võimlemist?”.
Nad laotasid võimlemismatid põrandale, ema pani muusika taustaks mängima ning Triin alustas oma iluvõimlemise kavaga, mis koosnes hüppeseeriatest, painduvuskombinatsioonidest, keerutustest, tasakaaluhoiakutest, rütmilisest liikumisest, akrobaatilistest poosidest ja lõpp-poosist.
Ema vaatas ning ütles: “Ma ei saa küll aru, miks teised naersid. Mina soovitaksin täna harjutada asendivahetusi ja piruette. Mis sul eelmine kord trennis välja ei tulnud?”
“Ma kukkusin lõpp-poosil käpuli,” vastas Triin.
“No siis harjutame seda ka!” ütles ema entusiastlikult ning nad pühendusid tööle.
“Ma näen, et sa hakkad väsima ja kell on palju, sul tuleb kõik juba oluliselt paremini välja.” ütles ema Triinule.
“Üks kord veel!”, teatas Triin ning esitas oma kava täiusliku lõpp-poosiga, endal nägu naerul.
Ema naeratas uhkelt ning saatis tütre pesema.
“Kas homme ikka soovid trenni minna?” küsis ema voodisse sättides.
“Muidugi, mul tuli täna palju paremini välja!” vastas Triin rahulolevalt, “Ma olen päris hea võimleja ja kui ma harjutan, saan veel paremaks. Ma olen imeline!.
“Just nii,” ütles ema rahulolevalt, “pisut puhkust ja natuke lahkust, eriti enda vastu, teeb imesid. Ilusaid unenägusid Triin!”
Ja sina,väike kuulaja, oled ka imeline!