Kord elas metsas üks väike lepatriinu, kelle nimi oli Lepa. Ta oli ilus punane lepatriinu, kellel oli seitse musta täpi oma seljal. Lepa oli rõõmsameelne ja uudishimulik putukas, kes armastas seiklusi ja avastamisrõõmu. Ta armastas lendamist ja oli väga kiire. Kuid Lepa ei mõelnud eriti teiste putukate peale, kes metsas elasid.
Ühel päeval lendas Lepa üle metsa ja nägi maapinnal kõndimas teisi putukaid. Ta ei olnud varem nii lähedalt teisi putukaid vaadanud. Seal oli sipelgas, ämblik, ritsikas ja mesilane. Lepa peatus ja vaatas neid imestunult. Ta ei teadnud, miks nad niimoodi kõnnivad ja ronivad mööda maad.
Lepa hakkas neid lähemalt jälgima ja märkas, et igaüks neist teeb midagi erilist. Sipelgas kandis suurt lehejuppi, ämblik kudus võrku, ritsikas laulis kaunist laulu ja mesilane kogus õietolmu. Lepa mõistis, et kõigil putukatel siin metsas on oma roll.
Ta lendas madalamale, et nendega vestelda. “Miks te niimoodi toimetate?” küsis ta uudishimulikult.
Sipelgas vastas: “Ma teen tööd, et mu perel oleks kodu.”
Ämblik ütles: “Ma koon võrku, et püüda toitu.”
Ritsikas ütles: “Ma laulan, et meelitada ligi oma kaaslasi.”
Ja mesilane ütles: “Ma kogun õietolmu, et meie mesilaspere saaks toiduks mett teha.”
Lepa mõistis, et kõik putukad on tähtsad ja teevad midagi olulist. Ta mõtles, kuidas ta saaks aidata. Ta mõtles, et ta võiks aidata sipelgat lehe kandmisel või ämblikul võrgu kudumisel. Ta arvas, et ta võiks aidata ka mesilastel õietolmu koguda.
Lepa lendas tagasi oma kodu juurde ja rääkis oma sõpradele, et kõik putukad on tähtsad ja teevad midagi olulist. Ta julgustas neid mõtlema, kuidas nad saaksid aidata teisi putukaid ja olla osa sellest suurest metsaperest.