Tüdruk nimega Liisi armastas korda. Ta sättis oma koolilaua alati täpselt nii, et kõik oli sümmeetriline – pliiatsid reas, vihikud nurkade kohakuti, kustukumm täpselt keskel. See tegi teda rahulikuks ja õnnelikuks.
Ühel päeval koolis naersid mõned klassikaaslased tema üle. „Miks sa kogu aeg oma asju sättima pead?“ muigas üks poiss. „See on imelik.“ Liisi tundis, kuidas ta põsed kuumaks läksid. Ta püüdis mitte välja teha, aga tema käed hakkasid tahes-tahtmata laual asju veel hoolikamalt sirgeks lükkama.
Õpetaja, kes kõike pealt nägi, astus ligi ja naeratas. „Kas teate, lapsed, me kõik oleme natuke omamoodi. Mõnele meeldib joosta ja hüpata, mõni tahab, et tema asjad oleks alati täpselt paigas. Ja see on täiesti normaalne! Kujutage ette, kui maailm oleks täis ainult ühesuguseid inimesi – kui igal kunstnikul oleks täpselt sama stiil või kui kõik lauljad laulaksid sama häälega. Kui igal inimesel on oma viis, kuidas maailma korrastada ja mõista, siis teeb see meid kõiki ainulaadseks ja eriliseks.“
Liisi tundis, kuidas tema sees midagi soojaks läks. Ta polnud imelik, ta oli lihtsalt tema ise.
Õhtul kodus rääkis ta emale, mis koolis juhtus. Ema kallistas teda ja ütles: „See sinu armastus korra vastu on tegelikult supervõime. Sina näed segadust ja oskad selle korda teha. Praegu on need väikesed asjad – sinu pliiatsid, vihikud ja kooliasjad –, aga kui sa suureks saad, saad sa seda annet kasutada ka suuremate asjade jaoks. Sa võid aidata korda luua igasuguses kaoses ja nii maailma paremaks paigaks muuta.“
Liisi silmad lõid särama. „Kas sinul on ka see supervõime?“
„Muidugi,“ naeratas ema. „Ja see teebki mind eriliseks ja väärtuslikuks. Nagu sinagi.“
Liisi mõtles natuke ja küsis siis: „Aga mis siis, kui teised ei mõista mind?“
Ema silitas ta pead. „Meie mõtted on meie omad. Kui meile ei meeldi mõte ‘Ma olen teistsugune ja see on halb’, siis saame valida mõtte, mis meid rohkem julgustab. Näiteks: ‘Ma olen teistsugune ja see teeb minust minu. Ma näitan teistele, et see on minu supervõime ja aitan neil näha ka enda võimeid.’“
Liisi puges teki alla, südames soe tunne. Ta polnud üksi. Tal oli oma supervõime. Ja maailm vajas just selliseid inimesi nagu tema.