Kord elas väike hiireke nimega Miki väikses, kuid hubases urus metsa all. Ta oli alati unistanud suurest seiklusest ja sellest, et avastada maailma kaugemaid nurki. Ühel päeval otsustas ta, et ta ei taha enam lihtsalt urus istuda, vaid soovib avastada suurt maailma. Ta teadis, et see on ohtlik, kuid ta oli valmis riskima, et saavutada oma unistus.
Miki kutsus kokku oma parimad sõbrad, rotid Riki ja Riku, et teha plaan suureks seikluseks. Nad kõik teadsid, et peavad olema ettevaatlikud, kuna maailm võib olla ohtlik ja täis ootamatuid väljakutseid. Kuid nende uudishimu ja soov avastada uusi kohti oli suurem kui hirm.
Niisiis, varahommikul, enne kui päike tõusis, alustasid nad oma seiklust. Esimene väljakutse oli metsa läbimine, kus elasid paljud teised loomad. Miki juhtis teed, kuid Riki ja Riku hoidsid valvel, et nad ei satuks ohtu. Kui nad olid metsast läbi saanud, avanes nende ees lai aas, mis tundus lõpmatu. Nad hakkasid rõõmsalt jooksma, kuid siis märkasid midagi, mis peatas nad kõik.
Eemal aasal oli tohutu kass, kes tundus neid jälitavat. Hiired olid paanikas, kuid Miki otsustas seista vastu. Ta teadis, et ta peab kassi eemale peletama, et kaitsta oma sõpru. Nii et ta läks julgelt kassi poole, valmis võitlema, kui vaja. Kuid kass lihtsalt naeris ja ütles: “Ära muretse, ma olen sõbralik kass. Ma ei tee teile haiget.”
Hiired olid kergendatud ja jätkasid teekonda koos kassiga. Kass rääkis neile oma seiklustest ja juhatas nad lõpuks suure jõeni. Jõe teisel kaldal oli aga suur väljakutse: hiired pidid ujuma, et jõuda järgmise metsani, kus nad olid otsustanud ööbida.
Riki ja Riku olid vees hirmunud, kuid Miki hüppas julgelt jõkke ja ujus kiiresti teisele kaldale. Ta tundis end kangelasena ja julgustas oma sõpru talle järele tulema. Lõpuks jõudsid nad kaldale ja olid väsinud, kuid õnnelikud, et olid uue väljakutse edukalt ületanud.
Väsinud hiired jõudsid lõpuks metsa, kus otsustasid ööbida. Nad ronisid kõrgele puule, et end turvalisemalt tunda. Kuid keset ööd ärkasid nad hirmunult üles – miski raputas puud ja tundus, et keegi üritab neid rünnata.
Miki hüüdis: “Kes seal on?!”, kuid vastust ei tulnud. Hiired olid paanikas, kuid Miki suutis oma hirmu alla suruda ja vaadata, mis toimub. Ta märkas, et puu oksad raputavad suur tuul ja see oli põhjus, miks puu tundus raputavat. Hiired olid kergendatud, kuid tundsid end väga rumalatena.
Järgmisel hommikul jätkasid nad teekonda ja jõudsid suure järveni. Järve kaldal oli ilus majake, mis paistis olevat tühi. Nad otsustasid minna majja uurima, lootes, et leiavad sealt midagi huvitavat. Kuid sisse astudes, märkasid nad, et majas elab karu, kes ei olnud neist vaimustuses.
Karu karjus: “Mis te siin teete?! Minge minema!” Kuid Miki, kellel oli hea süda, püüdis karuga rääkida ja selgitada, et nad on lihtsalt seiklejad, kes soovivad avastada maailma. Lõpuks andis karu neile andeks ja isegi jagas neile veidi mett, enne kui nad teele asusid.
Hiired jõudsid lõpuks tagasi oma urgu metsa all, kuid neil oli meeles kõik seiklused, mis nad kogesid ja kõik sõbrad, keda nad kohtasid. Miki mõistis, et suur seiklus on tõesti väärt riskimist ja tema unistus avastada maailma oli täitunud.
Nüüd veetis Miki oma päevad, jagades oma seiklustest sõpradele ja innustades teisi, et nad peaksid alati unistama suurelt ja võtma riske, sest elu on seiklus ja täis võimalusi.